kas on elu pärast ...

õhus on katastroofi eelaimdust.
ei, ma ei hakka järjekordset maailmalõpu, naftatipu, majanduslanguse või õhtumaade allakäigu lugu jutustama. ma lihtsalt sedastan: tänu sellele, mida lehtedes kirjutatakse sellest, mis maailmas toimub ja mis eestis toimub, tänu sellele, et sa kuulsid eile tuttava käest, kuidas ta sõbra sõber oli koondatud ja lugesid kellegi blogist, et varsti tulevad suured muutused, saabunud on uus ajastu ning sa ei oska ette kujutada, milline näeb välja su elu aasta aja pärast, on õhus teatud pessimistlikku ärevust, mille tõttu kipud tähtsusetuidki juhuseid üldise halva eelaimduse kontekstis tõlgendama.
ärkasin täna lõuna paiku 2 tundi peale äratuskella helinat ja suundusin vannituppa hambaid pesema, ent vannitoa lamp ei süttinud lüliti allaklõpsamise peale. kiire kontroll tegi kindlaks, et elekter oli kadunud kogu korterist. pilk aknast välja: ühegi vastasmaja aknast ei paista kunstlikku elektrivalgust. "kohvi," mõtleb ülemaganud keha. "new orleans," ümiseb kohvimasin vastu.
suur katastroof. kogu maa elekter on ära varastatud. inimesed satuvad paanikasse, linna alustaladeni elektrist sõltuv elu variseb kokku, inimesed surevad oma korteris nälga ja marodööritsevad banded liiguvad mööda linna. meedia ja popkultuur istutab neid kujundeid meie pähe ja hoolitseb selle eest, et need seal püsiksid. need filmid on üsna paeluvad, kas pole. seega otsustasin käivitada omaenda filmi ja evakueerimisõppused (magistritöö. asub arvutis. kohvi) ning põgeneda linnast välja, vanemate juurde.
mati undi raamatus "öös on asju" juhtub nii, et talve kõige külmemal ajal läheb uuslinnakust ära elekter ning kaktused, elu taluvuspiir ja armastus pannakse mitmeks päevaks pimedasse tuppa proovile. keegi ei oska midagi teha, ainult kügeleda ja ahastust tunda, ainsaks lohutajaks ongi vist kaktused. mis lõpus juhtub, ma ei mäleta, katarsist igatahes ei tule, vist tuleb lihtsalt elekter tagasi ja inimesed unustavad selle ebameeldiva vahejuhtumi.
tiheda montaažiga koht filmis: astusin korteriuksest välja, avastasin, et koridorituled põlevad, samal ajal astus oma korteriuksest välja naaber, sattusin elektri nägemisest segadusse, astusin tagasi oma korterisse, et veenduda, kas lülitid töötavad, ei töötanud, astusin uuesti koridori ja märkasin, et naaber oli sammunud minuga unisoonis tuppa ja tagasi, ilmselt sama segaduse ajel. situatsioon oli piisavalt veider, tekitamaks vestluse. "kas sinu korteris ka pole elektrit?" tal olid juuksed sassis, jalas tuhvlid, käes süütamata sigaret, kindlasti ei olnud ta täna ärganud varem kui mina. "ei, võibolla niipea ei tule ka, ma lähen mujale tööd tegema," vastasin. "nojah, ju siis peab nii olema, teen siis õhtupoole oma asju" ütles ta ja kadus tagasi tuppa, ilmselt kohvi tegemise võimatuse üle mõtteid mõlgutama. mina otsustasin samal ajal trepist alla minnes, et lift ilmselt ei tööta, ning mu ette tõusis nagu sein uus huvitav probleem: mu garaažiuks käib elektriga.
inimestel on tavaliselt tegutsemisstrateegiad ootamatuteks ja keerulisteks juhtumiteks: näiteks "mida chuck norris teeks?" minu alati vettpidav tegutsemisjuhend on: "helista emmele ja/või issile," olenevalt olukorra spetsiifikast ja tegutsemisvaldkonna pädevusest. kuna antud juhul oli tegu transpordi ja elektrispetsiifikaga, kükitasin garaažiukse ette maha ja helistasin issile: "tsau, tead mul läks elekter ära ja ma ei saa autoga oma garaažiuksest välja!" lause vormistamisega üheaegselt sain aru oma kõne naiivsuse astmest: on üsna tõenäoline, et isa ei saa läbi telefoni aru mu garaažiukse tööloogikast ega ole võimeline seda avanema manama. järgneb suur plaan minu kimbatust täis näost ning montaažilülitus vastasmaja garaažiuksele, mis kerkib samal hetkel mõned sentimeetrid maast, järgmisel hetkel tekib ukse alla käsi ja lükkab selle üles. ukse tagant ilmub nähtavale mingi kutt ning evakueerimisõppuste juhendaja hääl mu peas artikuleerib: "kriisiolukorras on abi kogukonnaliikmete koostööst".
kutt õpetas mulle, kuidas ust mehaaniliselt avada. sa pead riivi lukust lahti tegema ja ukse üles lükkama, aga see ei ole raskem kui, ütleme, keskmisest raskemini käiv uks.
mis on loo moraal? ootasite katarsist? kui mati undil ei tulnud, miks peaks minulgi tulema. jõudsin maale, siin oli elekter. aiaväravad avanesid puldiga, koer liputas saba. õhtul, kui naasen oma uuselamurajooni, on käinud elektrionud ja teinud kõik nii, et mu lambid ja kohvimasin töötavad jälle. kuniks nad töötavad, me ei mõtle enam selle vahejuhtumi peale. inimene lihtsalt töötab nii.