reisikirjeldus: stockholm

-palun võtke see jakk ära. ja sall. vöö ka
-kuidas palun!!???

lennujaama turvakontroll on nagu sauna eesruum.

lootsin saada propelleriga lennuki. oli ilma.
kuulsin hiljuti kellestki, kes enne lendama minekut uurib registrikoodi abil täpselt järele lennuki läbisõidu, hooldused, eelmised liinid, remondid, piloodid. midagi sellist. mulle meeldib see suhtumine. muidugi võib laitmatu passiga lennukit ka piksenool tabada, aga vähemalt sa oled õppinud pisutki tundma seda jurakat, kellega end tundideks taevasse usaldad. ma kuulan küll alati tähelepanelikult, kui piloot rääkima hakkab. tavaliselt on nad usaldusväärse häälega.
mulle meeldiks enne lendu piloodile ka pilk peale visata, et kas ta on öösel korralikult maganud ja nii. ja vaadata korraks mootorisse. et millal viimati õlitati. okei, nüüd juba luiskan..

käisin stockholmis tuulamas vanades fotodes ja mõistsin, et lõppude lõpuks taandub see töö lihtsatele kirgedele. hasart ja saamahimu. ajada käsi küünarnukini vanasse, kollaseks tõmbunud, fotosid tihkelt täis kingkarpi, sobrada põnevamad pinnale. ma eelistan igavat perekonnaalbumit igavale seltskondlikule koosviibimisele, ja kui pildid on 50 aastat vanad, saavad nad üldiselt ikka mingi lisakvaliteedi, ent inimeste puhul see alati ei kehti. inimesed vananevad ebaühtlasemalt kui pildid. sest inimesed ei hoia end 50 aastat kuivas, jahedas ja pimedas, ja see, kuidas nad end vahepeal hoidnud on, on neile pärast kõik näkku kirjutatud.
ma sain stockholmist kaks uut sõpra, nad olid mõlemad üle 50ne ja nad mõlemad olid end hästi hoidnud. täielik vedamine.