spordirubriik: vahekokkuvõte jooksuhooajast "kuiv asfalt"

oo, ma tahtsin pikalt panna
kirja oma lause

blogi on nagu do-it-yourself kirjandus. eha komissarov rääkis ükskord, et ta kuulab pühapäeviti r2-st nestori ja morna saadet, kus lastakse do-it-yourself muusikat. see on see saade: põmm-põmm nes-tor! põmm-põmm mor-na! põmm-põmm in-di! do-it-yourself kirjandus on selline, mille eest nobelit ei anta, aga tal on muud võlud. grafomaanide blogid on nagu kestvus-performance'id. üht sellist päris-kestvus-perfokat teeb praegu moodne klassik marina abramovic moma's, kirjanduse vastet sellele teevad pooled su sõbrad oma blogis. minu blogi on aga pidev kestvus-performance-interrupted. :) yeah! keerasin jälle paraja pudru kokku.

ma ootasin seda kuiva asfalti tõepoolest pikisilmi terve märtsikuu. kui ta viimaks saabus, jooksin esimese suure vaimustusega 6 km ja pärast olid neli päeva valusad mitte ainult jalad ja tagumik, vaid ka selg ja kõht. just. iga sport on nii spetsiifiline ja kasutab erinevaid salalihaseid. see ei loe, et ma kolm korda nädalas trennis kõik liigesed lahti klobin ja kukun. kui ikka pool aastat jooksnud ei ole, siis keha on selle unustanud ja talle tuleb ettevaatlikult ja tasapisi hakata märku andma: ma tahan, et sa hakkaksid nüüd neid lihaseid sel moel kasutama. siis ta järgmine kord juba teab.

ja järgmise asjana juhtus, et puud hakkasid õitsema, mul lõi välja karm kevadallergia, mis mul oli ka kaks aastat tagasi saksamaal, ja kaks nädalat järjest oli nii halb olla, et jooksmine ei tulnud kõne allagi. niimoodi järjepanu vinduda on üpris rõve, sest vaikselt ja salakavalalt kaob eluisu ära. elad küll, aga hambad ristis või siis nagu moepärast, aga mingit isu ei ole. nii et oli vaja vastu võtta karmid otsused, piirata ebatervislikke harjumusi ja saata kass pagendusse. mutabor on nüüd mu vanemate juures, kus tal on palju ruumi joosta ning kus ta peab ühtlasi ka jooksuaega, püüdes mu koeraga vahekorda astuda. semu, naiivne ja süütu, nagu ta on, lakub ja näksib mutabori õrnalt ja on õnnest arutu, et ta lemmik eest ära ei jookse või käpaga ei anna nagu tavaliselt, vaid laseb endaga kõike teha. ja semu teeb kõike, peale selle, mida mutabor sooviks. täielik miscommunication. vaene kass. kahe nädala pärast on mul allergoloog ja minu ja mutabori kooselu saatus otsustatakse. mõtlesin, et kui ma kassiga hakkama ei saa, võib-olla peaks siis järgmiseks kalad võtma. nii et see on kokku üks üsna kurb lugu.

igatahes on jooksuhooaeg "kuiv asfalt" hakanud jälle tuure üles võtma. ettevaatlikke, 140-pulsiseid tuure. kadrioru pargis on selline umbes kümne minutiline salaring, kuhu jooksjate oma gäng koguneb ja üksteisele mööda sörkides silma teeb. jooksmine on ikka hoopis teise ättitüüdiga asi kui suusatamine. suusatamine nõuab vilumust ja koordinatsiooni ja füüsilist jõudu, suusatada tuleb kiiresti ja kõrge pulsiga, kütta oma adrenaliin üles ja selle pealt lasta. teed oma pooletunnise ringi ära ja lahkud rahuldatuna rajalt. jooksmine on pigem nagu mingi zen-seisund, üsna monotoonne ega nõua sult midagi väga ambitsioonikat nagu tähelepanu või vilumus, ta nõuab ainult seda, et sa ühe jala teise ette paneksid, ja siis jälle teise jala, ja siis jälle teise jala, ja siis jälle teise. lõputult. tund aega järjest, ja see tund möödub igavledes. selline asi on pikamaajooks. jumal teab, miks inimesed seda teevad. võib-olla neil pole oma ajaga midagi paremat peale hakata. võino, ma tegelt tean küll, mõne temperamendiga see sobib, selline meditatsioon, seisund. hingad sisse, hingad välja, tõmp-tõmp-tõmp.

ma ei oska kuidagi lõpetada, aga see on ju õigupoolest kestvus-performance, see žanr ei nõua otste kokku tõmbamist, pakaa.