minu fotokas ei ole targem kui mina

ega näe elu maagilisemana kui mina. ta ei tea sugugi alati, kuhu fookus panna. halva valgusega teeb ta mingeid käkk-pilte. tal on nii hädine välk, et ta pole võimeline sellega kedagi pimedaks lööma. tal on häbiväärselt vähe piksleid. ei mingit sügavusteravust. ja mahub taskusse.
ta on telefon, tegelikult. mul lihtsalt oli vaja midagi, mis vahel pilti jäädvustaks, aga ma ei suutnud leppida mõttega, et mu fotokas teeb minuga läbi rääkimata kunsti. kõik need pikslid ajaksid mu hulluks. information overload. mul oli vaja midagi pretensioonitut, kaasaegset ja neutraalset. ja roosat, mõistagi.