tuul. tormijope.

Kolm päeva jahiga Soome saarekeste vahel ja eile sõit väikesest armsast Gölisnäse sadamast tagasi Tallinna, kella 15st päeval kuni 00ni öösel. Minu jaoks algas sõit sellega, et läksin alla kööki süüa tegema, bikiinide väel, et pärast oleks jahitekil veel hea päikest võtta, ja no liiga soe oli eniveis, et midagi selga panna, las kuivavad seljas ära. Makaronide keetmise vahele läks mingi kolksumine lahti ja järsku hakkas üles-alla sebima näost otsustavaks tõmmanud merekarusid, tormiülikonnad seljas ja mütsid peas. Mitä helvetin? jõudsin ainult mõelda, midagi sidusamat pähe ei tulnud, see oli liiga absurdne hüpe eelnevalt absoluutselt idüllilt, jahitekil raamatu lugemiselt ja jalgade kõlgutamiselt, nagu keegi oleks keset filmi kanalit vahetanud. Ja kui toitlustus läbi sai ja ma jahitekile jõudsin, oli meie ümber AVAMERI. Ma olen ju gloobust varem vaadanud küll ja teoreetiliselt tean, aga kui sind selle keskele asetatakse, siis kus on rohelus, kus hall linn? Tee tiir enda ümber (kui jalgealune lubaks), ikka on ainult suur sinine sinine, keskel triip, nagu kaks suurt sinist taldrikut oleks kohakuti asetatud. Ma põrnitsesin seda katkematut triipu nagu mingit pidepunkti viis tundi ega harjunudki ära. See ei ole minu elu. Kus te minu maailma panite? Ja siis laine ja tuul – me saime 1,5-meetrist lainet ja seda, mis merekarude mõistes on HEA TUUL. Kõik põlised purjetajad, keda ma kohanud olen, on selles mõttes täpselt ühesugused – kui on mingi laisk briis ja muidu kulgemine, siis on nad laadnad ja lõbusad, õpetavad sind sõlmi tegema ja näpivad niisama oma nööre, aga kui tõuseb HEA TUUL, ilmub nende liigustustesse konkreetsus ja nad on täpselt seda nägu, et this is it, tere sõber tuul, see ongi see, mille nimel ma siin olnud olen. Mille nimel kõik need eelnevad päevad lõdvalt nalja visanud olen.
Hea tuul võib sind kohelda niimoodi, et sa ronid kreenis oleva jahi parasjagu kõige kõrgemasse serva ja ratsutad seal lainetega kaasa nagu mingi suure jõmaka looma turjal, aga ta võib teha ka nii, et sa poed oma tormijope sisse, võtad üle parda uhavad veesahmakad kuulekalt vastu ja katsud et sa lainetesse ei pudene. Ja lihtsalt loodad vaikselt, et kogu see purjete ja köiepundarde kaadervärk toimib, nagu peab. Peab vastu sellele hirmsale jõule, mis tuulel varuks on, kui tal lastakse avamerel vabalt puhuda.
Kõige põhilisem ja sürrim on see, et merel olles lihtsalt ei ole olemas midagi muud, mitte mingit muud elu. Kaldapealne elu on kellegi teise oma. Selle mõtlemisekski ei jää aega. Merel on olemas ainult su vahetu ümbrus, loksuv jalgealune ja näkku lendavad veepritsmed ja hõlma vahelt sisse puhuv tuul ja jaht, mis peab sellele jõule vastu pidama.
Kui kellelgi peaks tekkima tahtmine elada ühe elu asemel kaks, siis soovitan minna ühel heal tuulisel päeval merele. Ei tule pähegi, miks peaks tagasi tulema. Et on üldse midagi, mille juurde tagasi tulla.