4. kyu

poisid soovisid mulle eile trennis tähendusrikkalt head vastlapäeva ja ma sain aru, et esindan selles väikses eraldatud sootsiumis nende jaoks tervet naissugu.

avastasin hiljuti tööjuures sekretäri laualt paberinoa. sellise massiivse, nagu kääride üks pool. võtsin noa kätte ja tegin prooviks liigutuse, nagu lööks selle laua sisse kinni. juhuslikult juures olev restauraatorihärra vaatas mind hämmeldunult ja ütles, ise juba pooleldi oma mõtet häbenedes, et ma näen välja, nagu oleksin seda harjutanud. tundus kuidagi kohatu teatada talle ausalt, et jah, kolm korda nädalas, kaks tundi järjest. nii et ma olin lihtsalt vait.

ma võtan seda trenni nagu tervisevõimlemist. nii on kõige lihtsam, sest muidu ma peaksin kujutlema imaginaarseid pätikarju enda poole suundumas, aga sellisena ma elu näha ei taha. mulle tundub lahedalt elitaarne ja tobe, et ma veedan suure osa oma elust, harjutades liigutuste väikeseid nüansse, mida ma kunagi väljaspool dojot kasutada ei kavatse, nii et hetked, mil midagi sellest praktikast mu pärisellu sisse sõidab, on üsna ootamatud. selle noa-vahejuhtumi käigus jõudis mulle kohale, et ma tean ju tegelikult täpselt, mis tunne on kellelegi nuga tuiksoonde kinni lüüa, ja see avastus tegi kergelt nõutuks. kergelt kõhedaks -- et see liigutus on mu kehas olemas. varnast võtta.

aikido on mingil kummalisel kombel üsna samas mahus ka vaimse tervise võimlemine, ja kuidas täpselt ta seda teeb, on mulle jätkuvalt arusaamatu ja müstiline, sest trennis tegeleme me absoluutselt kehalise praktikaga. ma harjutan praegu 4. kyu eksamiks ja tegelen väga spetsiifiliste asjadega, nagu mis nurga all ma partneri suhtes pean olema, mis hetkel mingi sammu tegema jne. aga jaapanlaste jaoks on need kaks, vaimne ja füüsiline, lahutamatult seotud. see on budo -- sõdalase tee. see on nagu moraaliõpetus. mind lihtsalt hämmastab, et trenn on tegelikult rangelt füüsiline -- sa õpid oma liigutusi, mitte mingit filosoofilist jama. ja siis hakkad sa järsku saama sootsiumist signaale, mis annavad selgelt märku, et midagi sinus on paigast nihkunud ja teised tajuvad seda.

esimesest trennist saati on minu jaoks olnud väga aktuaalne ja keeruline see, et ma olen juhtumisi naissoost, aga tegelen võitluskunstiga. ma treenin ülekaalukalt meeste seltskonnas ja tahes tahtmata tulevad kõik sugudevahelised suhted matile kaasa. sorri. sinna ei ole midagi parata. ma tean, et poistel on minuga treenida raskem kui minul nendega, sest ma olen naine, aga nad peavad mind ründama. nad peavad mulle korralikult kallale tulema, et ma õppida saaksin, ja samal ajal ei taha nad mulle haiget teha. see on neile enam-vähem tabu. üsna skisofreeniline. ma pean jätkuvalt kulutama iga natukese aja tagant palju energiat ja veenmisjõudu, et seletada oma emale, miks ma ei käi tantsutrennis, vaid meestega kaklemas. ja skisofreenilisus on ka mu enda sees, kui mu sõbranna ütleb mulle matil, et ma olen nagu terminaator, ning treener süüdistab mind järgmisel hetkel jälle liigses hoolivuses. aga ma lihtsalt ei saa seal trennis enam mitte käia. see on päris otseses mõttes narkootikum -- mind lihtsalt ajab sinna, midagi minus tõukab sinna ning need ei ole mõistuslikud argumendid.

mul on praegu tunne, et kui sa oled naine ja tegeled võitluskunstiga, siis sa pead arvestama, et teatud aja tagant tuleb sul teha kohendusi selles, kuidas sa ennast ise näed. ja see ei ole alati lõbus. kui ma loen meeste kirjutatud aikido-raamatuid, siis nende jaoks on kõik nii lihtne. nad vaidlevad seal mingite tehniliste üksikasjade üle. meeste jaoks on võitluskunst veel üks hobi või vidin, mille nad kerge vaevaga enda külge haagivad. ühel hetkel ma tundsin, et mul on ühe teise lähenemise järele puudus, ja hakkasin lugema, mida naised kirjutavad. ja tuli välja, et naiste jaoks, eranditult, on võitluskunst absoluutselt isiklik praktika ja läbistab neid otsejoones.

--
pildikesi trennist.
treener üritas mulle selgeks teha, mida tähendab õige rusikalöök, ning lõi mind parajalt tugevalt järjest kõhtu. kõhulihased on tugevad ja see pole tegelikult midagi hullu. ta tahtis, et mulle kohale jõuaks, et sa ei pinguta oma kätt löögi jooksul ega suru seda tugevalt rusikasse, sest nii ei jõua midagi su jõust oma sihtkohta, ning käskis mul panna oma käsi tema käe peale, et ma seda tunneksin. järgmisel hetkel sain ma täiesti silmipimestava obaduse kõhtu, sest minu poole suunduv käsi oli nii lõtv, et ma lasin ka end, kaasa arvatud kõhulihased, automaatselt lõdvaks.
selline asi on aikido.