reisikirjeldus: toronto

ma tõin torontost kaks tootemisamba väikest koopiat, turistidele tehtud, päris indiaanlaste tootemisammaste miniatuurset massijäljendit. ühe kinkisin vennale. tootemisambaid nikerdati puutüvest, need võisid olla hästi suured ja kõrged, mida suurem puu, seda uhkem, ning nad kujutasid üksteise peas istuvaid loomi, ühel kurjem nägu ees kui teisel. nad on nii ligitõmbavad oma kurjuses, lõrisevad, hambad irevil, silmad kilavad õelalt ja halvaendeliselt. hakkasin ühel unetul ööl mõtlema, et huvitav, miks tootemloomad alati nii kurjad peavad olema. lõin google'isse "why are totem animals angry", et kontrollida, kas on nii, et google'il on vastused kõigile küsimustele, eriti kui sa esitad need nagu idioot täislausega ja küsimuse vormis. google'il muidugi ei olnud. oli palju informatsiooni, aga mitte keegi mitte kusagil ei olnud huvitatud minu küsimusest. pärast rääkisin sellest ühele sõbrale, kes hakkas naerma, hä-hä, rumal, nad peavad kaitsema su territooriumi, sellepärast on kurjad. tegelt ei ole asi nii lihtne. tootemisambad olid rohkem nagu peremärgid, nagu skulpturaalsed sugupuud. kannavad mingeid klanniajalugusid edasi. et kellel kurjemad loomad esivanemate seas olid või. ma ei tea. minu sambal on kobras, kotkas ja konn üksteise peas, üks õelam kui teine. lõpuks mõtlesin, et okei, indiaanlased tundsid loomi hästi, olid lähisuguluses nendega lausa, teadsid, et loomad ongi kurjad, metsikud loomad on alati kurjad, võõrad ja ettearvamatud. tuleb nendega ettevaatlik olla. ja neisse austavalt suhtuda. ainult lääne kultuur on teinud loomadest mingid võõrandatud roosad topised. seda mu sõber ei uskunud.

indiaanlased meeldivad kõigile. ma tõin torontost veel ühe paljasjalgse indiaanitüdruku kuju, kellel on laps selga seotud ja sinine pael ümber pea, kinkisin sõbrale. ja ühe vibuga noore indiaanipoisi. kinkisin teisele sõbrale, kes viskas selle naerdes auto kindalaekasse, öeldes: "ma ristin ta unkaseks", tasudes sellega kinkimise kohe kuhjaga ära.

john berger kirjutab armu andmata sellest, kui võõrandunult ja julmalt lääne kultuur loomadesse suhtub. loomaaedadest kirjutab ta nii, et sa ei taha elus enam oma jalga ühessegi neist tõsta. torontos on keset linna suur high park, mille territooriumi üks rikas mees kunagi linnale kinkis, tingimusega, et seda ei ehitata kunagi maju täis, vaid jäetakse pargiks. seal asub muuhulgas loomaaed kergemini hallatavate loomadega. rohusööjatega. läksin kontrollima, kas berger räägib tõtt, ja nägin, et tõepoolest, iga jumala kui loom oli kaotanud viimasegi motivatsiooni üht sõrga teise ette tõsta. vahtisid blaseerunud pilgul enda ette. kuna pole põhjust ega võimalust eest ära joosta ega kedagi taga ajada ning toit lükatakse suvalisel hetkel luugist sisse. bergeri point on lõpuks muidugi vaatamises ja võimusuhetes ning selles, et sa arvad, et lähed loomaaeda loomi vaatama, aga sa ei leia terve loomaaia peale tegelikult ühtegi looma, kellega pilke vahetada, kes sind vastu vaataks. sest neil ei ole selles kunstlikus keskkonnas mingit motti millelegi päriselt tähelepanu pöörata. nii et sa vaatad seal metsikuid loomi nagu topiseid, sisuliselt, sul pole aga võimalik ühegagi neist seal ja ammugi mitte mujal kohtuda. suhelda. indiaanlased igatahes veel kohtusid.

eha rääkis mulle selles loomaaias ühest ameerika miljonärist, kes tappis ennast ära, aga enne lasi oma eksootiliste amuuri tiigrite kollektsiooni puuridest lahti linna peale. tiigrid leidsid muidugi varsti oma kurva lõpu. keegi ei tahtnud riskida sellega, et nad hämaruse saabudes eeslinna ridaelamute vahel jahti hakkavad pidama.

pärast läksin apteeki ja ostsin emurasvast tehtud näokreemi, sest toronto vesi on nii vastik, et kuivatab meeletult nahka. see on taevalik kreem, lõhnatu, mõnusa konsistentsiga, imendub momentaalselt, põletikuvastane. ma olen peaaegu kõigile maailma taimedele allergiline, aga see on loomne rasv. saadakse emu seljalt. rääkisin sellest ehale. eha tegi kavala näo pähe, teab väga hästi, et ma loomi armastan. "nägid neid emusid loomaaias jah?" nägin, nägin.

mis torontos veel oli: õitsev narkokultuur, õitsev protestikultuur, kolossaalsed kaubanduskeskused, palju aasia immigrante, ere päike.

mul on töövaba nädal, nii hea, on aega mõelda sihituid mõtteid.