Päevakajaliselt Muhu väina puhul

Ma arvan, et merineitsid on tulnud sellest, et mehed lähevad merele ja edasi seal lolliks ajapikku, igatsus tuleb peale ja mõttel pole materjali, mida hekseldada, sest meri on sisuliselt kõrb, seal ei ole mitte midagi, millest kinni haarata. Võibolla ei saa magada ka paar päeva ja siis hakkavadki viirastusi nägema. Oot, kas seal laintes vilksatas nagu midagi nüüdsama? Mingi valev rind?

Ma ei teadnud seda enne, aga nüüd ma tean, kogemuslikult, et lauludel meremeestest, kel maal enam püsi pole, on tõsi taga. Merega võib tõesti niimoodi harjuda, sellest sõltuvusse jääda. Maailm on merel hoopis teistmoodi kui maal, aga ka seal on võimalik elada, ja mõnele, näed, sobib paremini. Ja maainimene jälle ei saa absoluutselt aru, mida kuradit ta sonib. Selles seisneb meremehe traagika. Nii hakkabki meremees endale merenaist igatsema. Näkki.

Teine seletus: naine kui ktooniline olend, kahe maailma vahepealne, nõid ja libahunt, mehkeldab maoga jne. Asi tal siis merre kolida pole.

Need on muidugi meeste diskursused mõlemad, eks. Naiste diskursus oleks see, et purjekad võiks olla ehitatud selliselt, et ei eelda nii palju toorest jõudu. Et saaks hõlpsamini merel käia, ilma et peaks endale selleks saba kasvatama. Saab hakkama, aga päris võhmale võtab kohati.

Ma olen hakanud sel aastal kuidagi rohkem märkama kontrasti maa- ja mereelu vahel, ja kuidas need kaks omavahel sulanduda ja sõbruneda püüavad. Merelt tulles mitte ainult et päev otsa maailm kõigub, vaid unes olen alati veendunud, et viibin jälle merel. Uni ongi natuke sarnane olek, loksuv ja vahepealne. Sukeldud – unne, merre. Pea vajub nagu kivi merre / teadvuse põhjani / unede põhjani – nagu kirjutab Carolina Pihelgas. Midagi on ikka järelikult.

Ükspäev pärast pikemat merereisi ärkasin kodus oma voodis, vahtisin aknast välja ega saanud mõnda aega aru, kuidas me küll naabri akendele nii lähedale olime sõitnud, kas tõesti süvis lubas...? Siis tasapisi hakkasin koju ja kuivale maale jõudma.

Pärast Muhu väina esimest etappi, järgmisel hommikul, Kuivastu sadam -- kui kõik need sada ja peale purjekat sinna kokku olid kogunenud -- nagu mingi Aasia turg. Jahid tihedalt külg külje kõrval, kõik kolksub ja tiliseb tuules, tekid on paksult kuivama riputatud erksavärvilisi mereriideid täis. Vaatasin ja mõtlesin, et teeks pilti või filmiks või midagi, aga siis sain aru, et see on too tilin ja tuul, mis selles pildis nii paeluv on, ja see ju fotole ei jää. Purjetamine on nii lootusetult talletamatu kogemus, sest koosneb põhiliselt tuulest ja veepirtsmetest ja kõikumisest ja täiesti hoomamatutest avarustest; foto võtab dünaamika ära, kehalisuse ja aistingulisuse ära ja paneb raami ümber – kodustab ära selle kogemuse. Ma olen mitu korda näinud, kuidas keegi satub purjekaga esimest korda merele, vaimustub kreenist ja püüab seda üles pildistada, aga avastab, et see ei jää fotole. Sest see on su keskkõrvas, see error, et gravitatsioon ja pilt on järsku nihkes. Tartus Ahhaa keskuses on üks selline viltune tuba ehitatud selle fenomeni maainimestele tutvustamiseks.

Pildi põhjal sestap jääb mulje, et purjetamine on päikeseloojangu-romantika ja võibolla mingi kokteil ja sume muusika, hehe. Taamal paistavad palmid. Tegelt on nii et kõrv põles ära sest unustasin talle päikesekreemi panna, jalad on läbimärjad ja tuul puhub läbi, aga tuleb paigale jääda, sest laine on liiga suur, et midagi peale kinnihoidmise ja jahi vastu liibumise teha saaks. Järgmine ämbritäis vett üle reelingu otse näkku, aga ma olen õnnelik, sest pole veel merepõhjas. Õudne uni on, aga õnneks sadamatuled juba paistavad – neli tundi veel ja oleme ehk kohal. Katsun seniks varbaid liigutada, et veri läbi käiks. Varsti hakkab juba hahetama ka ja.

Teinekord on jälle see kokteili ja sumeda muusika kord, aga sa ei tea tegelikult õieti kunagi ette, kumb täna tuleb. Tuul otsustab.

Mere aegruum. Ajal on teine mõõde, sest täitsa tavaline, et reisid 12 või 24 tundi järjest ja vahid ja kõik on ümber koguaeg justkui sama. Maastik ruumis ei muutu ju merel, aga iga hetk on uus, sest tuulevaikus ja torm on kaks iseasja. Ja tuul muutub väga kiiresti, maainimesed seda ei tea. Järelikult muutub meri ajas, mitte ruumis. Täiesti pahupidimaailm.

Endast triivib väga kaugele. Paar päeva merel ja alati on koju jõudes tunne, et kes siin veel elab. Purjetamine nagu meditatsioonilaager, mõte puhastub tingel-tanglist ses kõrbes. Peas hakkavad absurdsed laulud kummitama, sest pea on tühi nagu vana kirik, kus iga jupp võimendub ja igaveseks loopima jääb. Jüri Homenja.

Lugesin ühel meretripil Vergist Tallinna viimasest Vikerkaarest Rootsi kirjaniku Max Lundgreni juttu meremehest, kes lasi mereigatsuse leevendamiseks omale maja taha torni ehitada, kust merd näha, ainult selleks, et avastada, et kardab kõrgust. See oligi rumal plaan tal muidugi. Tahad merd, järelikult põgened maalt taevasse? Midagi nagu ei klapi.

Kas on nii, et ma kirjutan kogu aeg sedasama lugu, kui merest kirjutan? Aga endal on küll tunne, et midagi on ütlemata, ei, midagi jäi ikka veel ütlemata, las ma proovin uuesti... Päevakaja ainult väga pole, no ei oska maisemalt kirjutada.

Kõik need pildid tegi Meelis Krošetskin.