sain maailma kõige ilusama kimbu.

selles on valged, väikesed, veel poolenisti kinnised tulbid.
veel on selles valge-lilla-säbrulised vist liialised
ning väikesed helerohelised kingakujulised kinniste õienuppudega orhideelised
ja mingid huvitavad tumerohelised läikivad, libeda pinnaga lehed
ja sellised osjalised - nagu rohelised varred, nupukestega
erinevaid rohelisi lehti on nii palju, et õied on nende vahele justkui peitu pugenud,
nagu häbeneks.
kimbu ümber on mõned pikad peenikesed maa poole kooldus rohelised asjad, igaühe küljes on lillaka varjundiga mummu, selline pärlike, mis justkui oleks juba kerge liialdus, aga ma ei ole kindel.
nii kui ma mõtlen, et need mummud on liiga toretsevad, tekib tunne, et siiski mitte.
see kimp on maailma kõige õrnem.
tegelikult on ta üsna väike ja tagasihoidlik.
see kimp on vist kõige hapram ja uhkem asi, mida ma kunagi näinud olen.
vähemalt praegu, täna ja siin on ta ületamatult kõige ilusam, mis üldse saab olla.

sain teise kimbu veel. ka see on väga sümpaatne. selles on punased tulbid, suuremad kui tolles esimeses kimbus, ja nad on sirgjooneliselt-klassikaliselt punased ja hoiavad üksmeelselt kokku, nad on kõik täna veel väga värsked. see kimp on oma lihtsuses väga pidulik.

sain ka maailma kõige elegantsema disainiga klaasist vaasi, mille sees hoida üksikut roosi või gerberat.