kuna mul oli vaja end kassipoegade faili sisse elada, külastasin raamatupoes lemmiklooma-riiulit ja leidsin sealt sellise raamatu: temple grandin. animals in translation. using the mysteries of autism to decode animal behavior.
temple grandin on autistist zooloogiadoktor, kes õppis rääkima nelja-aastaselt. ta on ilmselt üks tuntumaid autistide eestkõnelejaid ja nende mõtlemise omapära "seestpoolt" selgitajaid. ta ütleb, et verbaalne keel on talle nagu võõrkeel ning tema esmane mõtteprotsess käib piltides. rääkimiseks moodustab ta nendele piltidele verbaalseid vasteid, ent alles siis, kui mõte on ta peas piltidena juba valmis mõeldud. et rääkida või kirjutada, ta tõlgib, nagu igaüks, kes peab end võõrkeeles väljendama.
ta on tekitanud omale pähe kollektsiooni sõnastatud fraasidest, mida ta kasutab ja kombineerib vastavalt vajadusele. kui tema loengute kuulajad nurisesid, et ta räägib alati ühte ja sama juttu nagu makilindilt, paigutas ta järgmine kord oma peas pildid ümber, nii et ka nende juurde kuuluv tekst muutus.
seda, et temple grandin mõtleb teistmoodi, on ta tekstist kuidagi tunda, kusjuures teda on väga lihtne ja mõnus jälgida. ta võib vahel sama asja mitu korda üle korrutada, aga üldiselt on ta tekst väga selgelt struktureeritud ja jääb mulje, et ta püüab end kannatlikult ja hoolikalt arusaadavaks teha. mul on seda raamatut lugedes tekkinud harjumus moodustada iga ta lõigu jaoks vastav pilt. see tekst tõesti koosneks justkui väga selgetest klotsidest. mõne inimese teksti lugedes on tunne, justkui läheks see lõngakerana täielikku sasipuntrasse, mõte jookseb edasi-tagasi, sööstab kusagile ja tuleb hiljem alguse juurde tagasi, et midagi lisada või üle seletada, siis jookseb omadega üldse puntrasse ja lõpuks on kõik täiesti sassis. tekst ei allu oma autorile, läheb perutama. mul juhtub endal kirjutades sageli nii, tegelikult enamasti, ning ma pean kannatlikult neid sasipuntraid lahti harutama ja ümber paigutama. temple grandinil ei juhtu kunagi nii, tema klotsid on alati väga selgelt teineteisest eraldatud, samas väga arusaadava järgnevusega, ning neist moodustub kindlalt püsiv ehitis.
temple grandin kirjutab selles raamatus ühest huvitavast riistapuust - pigistusmasinast - , mida ta nägi esimest korda lapsena ühes farmis. pigistusmasinad on konstruktsioonid, mida kasutatakse lehmade fikseerimiseks, et nad ei saaks liikuda, kui näiteks veterinaar peab neid süstima. need näevad välja
sellised. grandin märkas, et lehm ei lähe pigistusmasinas närvi, vaid jääb - vastupidi - väga rahulikuks. sest tugev füüsiline surve on rahustav aisting, nii inimestele kui loomadele. seejärel ehitas grandin ka omale pigistusmasina, kasutades vineerlaudu ja õhukompressorit. pigistusmasin ja loomadega tegelemine aitasid tal teismeea üle elada, kirjutab ta.
noh, see on nagu kalli. nagu tugev kalli-pigistus. üks mu sõber rääkis, et tal on üks neurootiline sõber, kes läheb vahel närvi, ja tema maha rahustamiseks tuleb teda lihtsalt kallistada, kuni ta taltub. nüüd ma saan aru. see on see tugev, rahustav surve. mul on olnud ärevusperioode, mil ma ei saa magada, ilma et mul oleks seljas paks kampsun, kapuuts üle pea tõmmatud. võib-olla paksul kampsunil on pigistusmasinaga kergelt sarnane toime.
temple grandin elab üksi, ta ei vaja sotsiaalset suhtlust, aga ta vajab oma pigistusmasinat. ta on töötanud välja inimestele sobiva versiooni ja see on autistide hulgas levinud. see näeb välja
selline.
mu arglik kass on osutunud viimasel ajal väga aktiivseks suhtlejaks. ta vist arvab, et ma olen ta ema, ning ta nõuab visalt mu tähelepanu. talle meeldib mu näo juurde ronida, mind käppadega sõtkuda ja mu nägu lakkuda, tema ülevoolavat armastust on kohati liiga palju. see on, nagu oleks ta emast eraldatuse ärevus kandunud üle mingiks üldiseks, tähelepanu norivaks ärevuseks, hüperaktiivsuseks.
et teda maha rahustada, proovisin täna ta peal pigistusmasinat. me keerasin teki ümber kassi rulli ja surusin teda kätega enda vastu, parasjagu nii tugevalt, et kui ta oleks tahtnud, oleks ta saanud välja vingerdada. see töötas momentaalselt ja täiesti imeliselt. kass jäi jalapealt vaikseks. ma sain rahus raamatut lugeda.
umbes veerand tunni pärast ronis ta oma rullist välja, keeras end minu kõrval kerra ja jäi magama.
