.

jõudsin koju.

mina ja meri

eile veetsin koos vahepeatusega kokku 6 tundi merel purjetades. kiel on purjetamise linn ja iga säga saab nädalavahetusel international centeri 10-m paati end kaasa möllida, kui tahab. iga erasmuslane vähemalt.
suund lähedalasuv saar laboe ja teepealejäävate atraktsioonidena kieler woche purjetamisvõistlused, nägin miljonit eri sorti laeva, paati ja vesiujukit ning kõige ägedamad olid windsurfarid, kes püstijäämiseks akrobaatikat pidid tegema. siin on praegu erineva veepeal püsiva ja tuule jõul liikuva asjaga kohale tulnud inimesi tõesti kogu maailmast. riigi märgistus peab küna peal kirjas ju olema.
igatahes, peale minu ja jeni oli õnneks kaks inimest, kes päriselt ka purjetada oskavad, ja hommikupoolikul tundsime end karmide merehuntidena, sest nonstop vihma sadas, meri oli pigihall ja kohalik merejumal rasmus tundis hommikul ärgates, et tal on peal enneolematu kass, tõmbas põlved lõua alla, varbad kronksu ja jäi teki alla kägardunult enda ette põrnitsema. no umbes selline ilm. tuul oli tagasihoidlik.
saarel sõime kalarestoranis ja ma arvasin vist, et on erasmus experience, kui ma toorest heeringat tellin, ja kuigi poole eine pealt selgus, et "herring" võib olla hoopis mõni muu säga (ta oli imelikult roosakat-lillakat värvi, ilus tegelt), pean siiski jääma oma põhimõtetele kindlaks. toores heeringas on jäka. kapten sõi ära.
vihm jäi järgi, taevas läks selgeks (rasmus leidis, et aitab põdemisest, tõusis üles, tõmbas püksid jalga, keetis kannutäie kanget kohvi), tegime meiegi purjeka tekil instant kohvi muffinitega ja äkki... tõusis vali tuul.
see kuramuse paat võtab ju tuule purjedesse ja keerab end külili, nii et sa TEAD küll, et ta ei upu, aga sel hetkel on seda väga raske USKUDA... ja tagasiteel oli nii et mis enne oli sein oli nüüd põrand ja mis enne põrand - nüüd sein, aga kui enne seinu ei olnud, siis nüüd ei olnud põrandat, oli ainult meri, ja ma ei saanud enam aru, kas paadi põhja külge klammerdudes laman tekil selili või seisan püsti, sest mõlemad olid justkui samaaegselt õiged. jen karjus "HOLY COW! HOLY COW! HOLY COW!" ja mina hammustasin keelde, sest tegelt oleks ka midagi karjuda tahtnud, aga "püha lehm" ei sobinud. ja kapteni näol oli enneolematu rauge naeratus, oli tunda, et ta püüab väliselt säilitada rahu ja väärikust, ent tema sisemine väike poiss jooksis ja hüppas tekil ringi, tegi kukerpalle ja karjus "jjjjuuuuhhuuuuuuuuuuuuu jebedijjjjjeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!"
õppisin: kuidas tõmmata purjeid üles, kuidas kokku panna, kuidas tuulele teiselt poolt lähenedes purje teisele poole saada. kuidas teha erinevaid sõlmi ja kinnitusi, kuidas köisi kokku pakkida nii et näeks välja nagu päris madruse tehtud.
ülejäänud päeva kuni õhtuni maailm ujus ja kõikus mõnusalt. paigalpüsimist nõudvad tegevused olid raskendatud.