"Parim asi kuumal suvepäeval," kinnitas Puhh, heitis pikali ja pani silmad kinni. "Lased end voolul kanda, ise üleni mudaga koos..."
---
Ma tean ühte ema, kes heitis peale seda, kui ta poeg matemaatikaeksamil tema arvates skandaalselt vähe punkte sai, otsustavalt voodisse, avas raamatu "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses" esimeselt leheküljelt ega tõusnud enne, kui see ning lisaks "Bullerby lapsed" ja "Meisterdetektiiv Blomkvist" läbi olid ning essentsiaalsed elutõed jälle paigas.
Mul on essentsiaalsete elutõdedega praegu veits täbarasti. Sestap uurisin hiljuti oma sõbralt - kes paistab viimasel ajal silma sellega, et teda ümbritseb eriliselt hea ja puhas aura, ta on sisemiselt erakordselt rahulik ja lõdvestunud ning kõik ta asjad sujuvad liigse pingutuseta just nii, nagu vaja - , et mis värk on. Ta rääkis siis, et oli pühendanud aastaid väljamõtlemisele, mis värk on, kuni oli jõudnud lõpuks selleni, et - pohhui! Ühesõnaga, oli mõtlemisele käega löönud ning ootamatult saavutanud selle, mida oli kogu aeg otsinud. Nii jõudis ta meditatiivsesse, mõtetest puhastatud seisundisse, kus kõik on lihtne ning õiged asjad tulevad ise sinuni. Ning siis ütles ta mulle: tead, sa peaksid lugema raamatut "Puhh ja tao". Ja mul hakkas järsku kõrvus helisema. Sest selle raamatuga on selline lugu.
Ühel päeval vähemalt kaks aastat tagasi istusin perek. V. köögis Kalamajas. Pilk eksles nende raamaturiiulisse ja pähe eksles mõte, et iga kord siin olles pean ma mõtlema, miks neil on kokaraamatute vahel mingi puhhiraamat. "Miks teil on kokaraamatute vahel mingi puhhiraamat?" küsisin, ja nad hakkasid korraga ja üksteisest üle rääkima, kui fantastilise teosega on tegemist, ning sokutasid selle mulle kaasa. Toppisin raamatu umbusklikult kotti. See seisis aastaid mu kodus lugemata ja laenatud raamatute virnas, jäi aeg-ajalt silma, ma kortsutasin talle kulmu, liigutasin ühest virnast ja toast teise, aga lahti ei teinud. Tagasi anda ka ei raatsinud. Ja kui mu sõber nüüd selle raamatu nime nimetas, teadsin: kui ma kohe praegu ja just siinsamas keeran ennast natuke ja sirutan käe selja taha, on see raamat mul peos. Kogu aeg mu külje all vaikselt oma aega varitsenud.
Noh, ärge nüüd õnge ka minge, ega see raamat mingi ilmutus ei ole. Lihtsalt, naljakas. Kuidas ta mu ära ootas. Või mina tema. Põhimõtteliselt on tegu taoismi seletamisega lääne idiootidele siinse ainsa enam-vähem normaalse mõtteviisi esindaja näitel, kelleks on muidugi Karupoeg Puhh. Taoism, kullakesed, käib nii:
Pirukas, pirukas, pirukas hea,
peal pole kärbest, ent kärbsel on pea.
Mõistatan ära, kui teie ei tea:
"Pirukas, pirukas, pirukas hea."
Pirukas, pirukas, pirukas hea,
ma parem ei laula, sest viisi ei pea.
Mõistatan ära, kui teie ei tea:
"Pirukas, pirukas, pirukas hea."
Pirukas, pirukas, pirukas hea,
tibu - ei tea miks, kuid jälle saan rea.
Mõistatan ära, kui teie ei tea:
"Pirukas, pirukas, pirukas hea."
Lääne puntrassemõelnud inimene ei pruugi kohe mõista. "Peal pole kärbest, ent kärbsel on pea" tähendab, et kõik on väga lihtne, ent inimesed millegipärast ei mõista seda alati ning ajavad asjad keeruliseks. "Ma parem ei laula, sest viisi ei pea," tähendab, et igaüks ajagu oma rida ja ärgu üritagu seda, mis tal nagunii välja ei tule. "Tibu - ei tea miks, kui jälle saan rea" viitab muidugi sellele, et keegi ei tea, miks tibu, ent sellest ei maksa närvi minna. Ning "Pirukas, pirukas jne" rida tähendab, et tuleb järgida oma Sisemist Loomust, siis sujub kõik. Seega võiks iga salmi viimase rea asendada sellega: "Sisemine loomus". Või: "Asjad on nii, nagu nad on". Proovige nüüd seda laulu laulda ja te näete, et pirukas on siin riimi huvides.
PS. Perek. V, ma toon teie kööki nüüd raamatu tagasi. Mõnel lihtsalt, noh. Võtab aega.
PPS. "Karupoeg Puhhi" ei kirjutanud mitte Astrid Lindgren, vaid Alan Alexander Milne. "Puhhi ja tao" kirjutas Benjamin Hoff. "Karupoeg Pohh(u)i" kirjutan mina, kui ükskord oma Tee leian.
