Thursday, March 27, 2008

Staatusraport e. neljas päev väljamaal


Niisiis, ma olen neljandat päeva Kielis. Hetkeseis: istun oma ühikatoas teise kohvi taga, aknast paistab selline kevadilm, et päikese käes on juba soe oleleda, aga vilus, tuues ja õhtul hakkab jahe. Ühikas on linnast veidi eemal, ülikoolist 1km kaugusel, vaikses kohas ja moodustab terve majadekompleksi, kus mina olen saanud omale ühe pisikese toakese I korrusel, vannituba ja kööki jagan naabriga, kes pole veel vaheajalt tagasi jõudnud, ta toit hallitab külmkapis. Tunni aja pärast peaks positsioonile asuma Hausmeister, kellelt lähen oma tuppa internetti nõudma. Hausmeister räägib väga palju, kiiresti ja ainult saksa keeles (ja talle valmistab vist lõbu, et ma ilmselgelt kõigest aru ei saa, aga noogutan alati lõpuks igaks juhuks ja teatan, et „alles klar“). Pärast seda vinnan ilmselt arvuti selga ja lähen vaatan, kas õnnestub sisse murda ülikooli raamatukokku, et pääseda wifisse, et teha mõned olulised ja mitmed täiesti ebaolulised asjatoimetused, näiteks nagu selle jutu netti riputamine. Üritan täna ohjata soove minna linna nuhutama, kuna senised pikad jalutuskäigud linnas, mis on palju suurem, kui ma ootasin, on lõppenud tõsise jalakahjustusega, mu vasak põlv on valus ja kange ja ma liigun ainult longates.

Aga et kõike ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Kieli tulla on väga lihtne: tuleb sõita lennukiga Tallinnast Hamburgi, seal lennujaama uksest välja astuda ja otse vajalikku bussipeatusesse sattuda, nagu minuga juhtus, buss viib sind Kieli Haubtbahnhofi. Sealt edasi ei läinud asjad aga enam nii lobedalt. Kielis võttis mind vastu intensiivne lumesadu. Mul oli plaan sõita taksoga mingisse kohta, mis mu paberites kirjas oli, saada seal ühikavõtmed ja viskuda järgmisel hetkel ühikas väsinult voodisse. Ei, ei, ei. Küll ma olin naiivne. Koht, kus takso mind maha pani, oli üliõpilaskampus, ja mind huvitava numbriga maja uksed olid lukus ja silt seinal näitas lahtiolekuaegu tund vähem kui minu plaanides seisis. Teine põhjus, miks need uksed lukus olid ja miks mulle sel hetkel ja kogu järgneva küsimusi ja kahtlusi täis päeva jooksul mööda lumist Kieli kõndides tundus, et siin linnas elab kõige rohkem 25 inimest, oli sakslaste armas komme pidada lihavõtteid suurejoonelisemalt kui meie siin, vabandust, teie seal ilmalikus Eestis, nii et 24. märts oli vaba päev, püha, kus ükski endast lugupidav sakslane kodust, köögilaua tagant mune koksimast ei lahku. See selgus aga muidugi alles järgmisel päeval Studentwohnheimis juhuslikult kalendrisse vaadates.

Niisiis, ma olen lumesajuses Kielis, mul on uhkelt kinnimakstud 30 kilo pagasit, mu nägemisulatuses on ainult kõledad koledad majad ja ei ühtegi inimest. Okei, lõikame vahepealt natuke välja, oluline on see, et ühel õigel hetkel leidsin ühe täiesti ebatõenäolise nurga pealt autos peesitava taksojuhi, kes osutus kolmandaks tüübiks sel päeval, kes mu liiga rasket kohvrit minu eest vinnab, ja kes soostus muga rääkima inglise keeles (erand, mis ei hiljem ega varem ei kordu) ja viis mu otsejoones ühe 2-tärnise hotelli ette, mis tagasivaatavalt osutus väga heaks valikuks.

Hüppame edasi: teine päev. Ma ei tea, kuidas teised rumalad, võõrasse linna raske kandamiga eksinud erasmuslased sellega hakkama saavad, aga et neid igatsetud ühikavõtmeid kätte saada, tuli seigelda mitu korda läbi linna ja selleks kulus pool päeva. Marsruut hotell – ülikooli kampus – Studentwohnheim – uuesti hotell (kohvrid!) – ühikas (Hausmeister! võtmed!!!) – Oma Tuba. Sain selle seikluse jooksul selgeks linna transpordisüsteemi ja saksa keele.


Ma ei oska siin veel eriti pildiallkirju panna, vb see tuleb sellest naljakast netikohvikust, kuhu sattunud olen, siin on pime ja paheline, seintel ripuvad elektrikitarrid ja Warholi reprod, aga pildil on mu ühikatuba, jah, nii pisike ta nunnuke ongi, pilt on tehtud ukselt. Igatsen plakatit seinale ja vaipa maha. Aga ärgem sekkugem jutustuse kulgu. Niisiis. Eile tutvusin linna kunstivarudega, mis on kvaliteetsed, aga igavad, ja loodetavasti leidub peale ühe Kunsthalle neil siin veel vaatamisväärset kunsti, mida ma siiani leidnud ei ole. Otsustasin teha asju, mida turistid ei tee, ja läksin kinno, mis asub Haubtbahnhofis ja mille saal ja ekraan on nii suur, et tunned end nagu Kolosseumis saksakeelse pealelugemisega. Võibolla käin sel nädalal korra veel Hamburgis ära, oleneb kas saan seal resideeruva Annikaga ühendust ja kuidas mu haige põlv end üleval peab.

`Till further notice, luban teine kord enam mitte nii pikalt kirjutada. Action algab järgmisel esmaspäeval, siis näen teisi erasmuslasi (võtmetejahil erinevate ametlike instantsidega suheldes õppisin selgeks, et „ma olen erasmuslane “ tähendab umbes sama, mis „ma olen raske ajukahjustusega, palun olge minuga kannatlik“, nii et ma juba ootan, et näha neid eksleva ja kartliku pilguga segadusseaetud saatusekaaslasi).

2 comments:

irve said...

raporteeri -- oled sa veel elus? wienerschnitzel, sauerkraut?

slim shady said...

ehhee pigem döner türgi kebabionu käest ja cappucino nurgapealsest kohvikust, aga elus olen, jah, kuigi internetitu, kätetu-jalutu (viimast 6nneks vaid ülekantud tähenduses).
need netikohvikud siin on pimedad urkad, ei kutsu sisse astuma ja oma eurosid neile jätma...
ellu