
Aga et kõike ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Kieli tulla on väga lihtne: tuleb sõita lennukiga Tallinnast Hamburgi, seal lennujaama uksest välja astuda ja otse vajalikku bussipeatusesse sattuda, nagu minuga juhtus, buss viib sind Kieli Haubtbahnhofi. Sealt edasi ei läinud asjad aga enam nii lobedalt. Kielis võttis mind vastu intensiivne lumesadu. Mul oli plaan sõita taksoga mingisse kohta, mis mu paberites kirjas oli, saada seal ühikavõtmed ja viskuda järgmisel hetkel ühikas väsinult voodisse. Ei, ei, ei. Küll ma olin naiivne. Koht, kus takso mind maha pani, oli üliõpilaskampus, ja mind huvitava numbriga maja uksed olid lukus ja silt seinal näitas lahtiolekuaegu tund vähem kui minu plaanides seisis. Teine põhjus, miks need uksed lukus olid ja miks mulle sel hetkel ja kogu järgneva küsimusi ja kahtlusi täis päeva jooksul mööda lumist Kieli kõndides tundus, et siin linnas elab kõige rohkem 25 inimest, oli sakslaste armas komme pidada lihavõtteid suurejoonelisemalt kui meie siin, vabandust, teie seal ilmalikus Eestis, nii et 24. märts oli vaba päev, püha, kus ükski endast lugupidav sakslane kodust, köögilaua tagant mune koksimast ei lahku. See selgus aga muidugi alles järgmisel päeval Studentwohnheimis juhuslikult kalendrisse vaadates.
Niisiis, ma olen lumesajuses Kielis, mul on uhkelt kinnimakstud 30 kilo pagasit, mu nägemisulatuses on ainult kõledad koledad majad ja ei ühtegi inimest. Okei, lõikame vahepealt natuke välja, oluline on see, et ühel õigel hetkel leidsin ühe täiesti ebatõenäolise nurga pealt autos peesitava taksojuhi, kes osutus kolmandaks tüübiks sel päeval, kes mu liiga rasket kohvrit minu eest vinnab, ja kes soostus muga rääkima inglise keeles (erand, mis ei hiljem ega varem ei kordu) ja viis mu otsejoones ühe 2-tärnise hotelli ette, mis tagasivaatavalt osutus väga heaks valikuks.
Hüppame edasi: teine päev. Ma ei tea, kuidas teised rumalad, võõrasse linna raske kandamiga eksinud erasmuslased sellega hakkama saavad, aga et neid igatsetud ühikavõtmeid kätte saada, tuli seigelda mitu korda läbi linna ja selleks kulus pool päeva. Marsruut hotell – ülikooli kampus – Studentwohnheim – uuesti hotell (kohvrid!) – ühikas (Hausmeister! võtmed!!!) – Oma Tuba. Sain selle seikluse jooksul selgeks linna transpordisüsteemi ja saksa keele.

`Till further notice, luban teine kord enam mitte nii pikalt kirjutada. Action algab järgmisel esmaspäeval, siis näen teisi erasmuslasi (võtmetejahil erinevate ametlike instantsidega suheldes õppisin selgeks, et „ma olen erasmuslane “ tähendab umbes sama, mis „ma olen raske ajukahjustusega, palun olge minuga kannatlik“, nii et ma juba ootan, et näha neid eksleva ja kartliku pilguga segadusseaetud saatusekaaslasi).

2 comments:
raporteeri -- oled sa veel elus? wienerschnitzel, sauerkraut?
ehhee pigem döner türgi kebabionu käest ja cappucino nurgapealsest kohvikust, aga elus olen, jah, kuigi internetitu, kätetu-jalutu (viimast 6nneks vaid ülekantud tähenduses).
need netikohvikud siin on pimedad urkad, ei kutsu sisse astuma ja oma eurosid neile jätma...
ellu
Post a Comment