saksa keele tunnis kostus sportzentrumi poolt "deutschland, deutschland" karjeid. hakkasin siis peale tundi hääle järgi minema, avastasin spordiklubi taha üles pandud suure püüne, kuhu vist kogu kiel kokku oli tulnud, saksa lipuvärvidesse pasteeritult ja lippudega varustatult. kohtasin juhuslikult maxit, kellega oli kaasas tänase päeva hea üllatus, sest see hakkas muga sundimatus eesti keeles rääkima, tuleb nimelt toilast. maxi boyfriend. ütles, et nii kummaline on üle nädala aja eesti keelt rääkida! halloo, kuidas oleks kolme kuuga?? no, peaaegu. kaks-pool. vähemalt saime ülejäänud laulupeole vahepeal "eesti, eesti" hüüetega sekundeerida, soe tunne tuli südamesse :)
igatahes, me võitsime / nad võitsid, olenevalt sellest mis raamistikku end parasjagu asetan, mul on sellega siin probleeme, ajab segadusse. võidust oleks muidu tõesti suva, aga antropoloogilise uudishimu mõttes on tore jälgida, kuidas nad veerandfinaalis end üleval peavad. ilmselt võtan kiivri kaasa, sest täna otsustas kutt mu kõrval mõlema värava peale ilutulestiku süüdata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment