high-voltage for the heart

itaalia-prantsusmaa
hazir: "hei, nüüd võiks poole tunni pärast kokku saada. ega sul kodus muidu telekat ei ole?"
mina: "ei, kahjuks mitte, aga kui sa tahad mängu vaadata, peaksid tõesti minema, kohtume teine kord."
ta tuleb siiski, ei suuda hoiduda iga hetke järel kella vaatamast, räägib, et on muidugi itaalia poolt, kuna nad lihtsalt mängivad paremini.
mina: "anna andeks et sa nüüd minu pärast mängu vaadata ei saanud."
hazir: "pole hullu, ma püüan teiseks poolajaks koju jõuda."

hélène lõõritab koju jõudes juba ukselt: "wir haben verloren!"
mina: "schade! bist du sehr traurig?"
hélène: "nein, eigentlich ist es egal!"
prantsuse lipud maalisid nad tšikkidega mängu ajaks siiski põsele.

saksamaa-portugal
vaatame mängu campus-suite`i, tudengite lemmik-kohviku ees. poolajal aerutab meie juurde björn, kel on platsi kõige suurem lipp. (taskus on tal norra pass, aga patriotismis teeb sakslastele üldiselt ära)
björn: "seda on väga raske taluda, see on nagu kõrgpinge mu südamele!"

üks reavahe eespool on seltskond vahetusüliõpilasi, kahtlaselt portugallaste moodi. nad on tujutud ja närvilised, vaiksed. vahepeal arutavad omavahel midagi pingsalt. lähevad ära. tulevad tagasi. teise poolaja lõpupoole lähevad ära ja tagasi enam ei tule.

itaalia-hispaania
mina: "roberta, kumb võitis? ma tean et just olid penaltid ja kuulen aknast kellegi juubeldamist.."
roberta: "i don`t know, i`m not watching"
mina: "really? too nervous?"
roberta: "yes. i don`t like elf meters."
mina: "i understand. its a matter of luck."
roberta: "yes. but i think we lost. ;( "

kiisuklubi

teine rida, neljas pilt. tõestus sellest, et vahel ma käin siin peol.
jah, me läksime tõesti peole, mille nimi oli pussyclub. erasmus-experience, noh!
lisaks võite veenduda, et saksa naised on koledad ning et ma olen ise oma juukseid lõiganud.

ps.
lindale öeldi täna vero modas "enjoy your stay in kiel", sest kõik sakslased on täna ju hommikust saati lipuvärvides. sest õhtul on nii, nii tähtis mäng (mille nad kaotavad). ma ei kujuta ette, et isegi erasmus-kogemuse raames omale saksa lipu põsele joonistaksin, nii et olen täna võõras, ei kanna kamuflaaži.

über al.. khm.. österreich

saksa keele tunnis kostus sportzentrumi poolt "deutschland, deutschland" karjeid. hakkasin siis peale tundi hääle järgi minema, avastasin spordiklubi taha üles pandud suure püüne, kuhu vist kogu kiel kokku oli tulnud, saksa lipuvärvidesse pasteeritult ja lippudega varustatult. kohtasin juhuslikult maxit, kellega oli kaasas tänase päeva hea üllatus, sest see hakkas muga sundimatus eesti keeles rääkima, tuleb nimelt toilast. maxi boyfriend. ütles, et nii kummaline on üle nädala aja eesti keelt rääkida! halloo, kuidas oleks kolme kuuga?? no, peaaegu. kaks-pool. vähemalt saime ülejäänud laulupeole vahepeal "eesti, eesti" hüüetega sekundeerida, soe tunne tuli südamesse :)
igatahes, me võitsime / nad võitsid, olenevalt sellest mis raamistikku end parasjagu asetan, mul on sellega siin probleeme, ajab segadusse. võidust oleks muidu tõesti suva, aga antropoloogilise uudishimu mõttes on tore jälgida, kuidas nad veerandfinaalis end üleval peavad. ilmselt võtan kiivri kaasa, sest täna otsustas kutt mu kõrval mõlema värava peale ilutulestiku süüdata.