käisime bundestagis ekskursioonil. suur saal, kus igapäevased istungid toimuvad, on kujundatud väga väljapeetud moel ja kõige tugevam silma toetuspunkt on see saali tagaseinas rippuv kotkas, saksa riiklik sümbol. ma ehmatasin alguses siia saksamaale tulles ära, kui kotkast riiklike hoonete peal nägin, sest olles varem kuulnud ja lugenud, kuidas hitleri arhitekt albert speer neid iga kolossi otsa toppis, arvasin nagu, et ka see oli eksklusiivselt natsisaksamaa sümbol ja visati hiljem minema. vähemalt speeri versioonis nägi ta välja tapvalt ohtlik, viimane, kellega öisel tänaval kohtuda tahaksid.aga alles ta on ja bundestagi eksemplar on väidetavalt suurem kui keskmine elutuba, hirmus kolakas oli ta küll. üks väike poiss küsis ekskursioonil giidi käest, miks see kotkas nii paks on. giid ei osanud öelda, miks üle tuhande kavandi seast just see trulla, üldtuntud hellitusnimega "paks kana", välja valiti. võime nüüd spekuleerida mõttega, et võibolla on broileri eelis just erinevuses speeri õudsest röövlinnust. nunnu, ohutu ja muhe, paras patsutada ja sulestikku sügada. sakslased ja neile tihkelt külgekleepunud kollektiivne süü. ei tea, kas kaasa tunda või kadestada.
bundestagi wc`s elab lõputu peeglikoridor
ja katusel selline ufomodernkuppel, et võtab vaimustusest kõigepealt hinge kinni, seejärel paneb kiljuma ja jalgu trampima.
No comments:
Post a Comment