kammib (ära)

nägin unes, et mul oli rikas armuke, kes nägi välja nagu karl lagerfeld (võibolla oligi tema), kes ütles mulle, et kui sa tahad end erialaselt teostada, siis its okei, ma võin sind sponsoreerida. wishful dreaming. siiski mitte veel piisavalt küüniline - on arenguruumi.

pühadeaegne vaikselt sulav xanax põses on juhan maiste poeetilised kalambuurid kammkeraamikast.

veidi lohutust

tüüpe raamatukogust:
1) muldvanamees, kes luubiga uurib vähemalt gutenbergi-aegset kolme-tellise-paksust tolmavat köidet, aegajalt selle sisse tukkuma jäädes, pea langeb pehme kolksatusega raamatusse, poole tunni möödudes tõuseb peake nõksatusega, luup toimetab jälle mööda ridu, kuni peake väsib jälle... info seguneb loovalt unenägudega lapsepõlvest.
2) muldvanamees, kel ees assortii pakse, mitte väga palju kaasaegsemaid raamatuid, ning malelaud, vanamees uurib raamatuid ja põrnitseb oma lahinguvälja, kord tunnis teeb käigu, siis mediteerib jälle. tunnid mööduvad. sõdurid ei väsi.
esmamainitu käib rahvusrampsis sagedasti, teist kohtasin täna, istusime peaaegu kõrvuti, mul oli kohe kindel õlatunne oma tööd teha.

armas, kuidas hajameelne aru loob reklaamist, sellest tänapäeval levinuimast kunstiliigist, loovaid tõlgendusi, arvasin mitu päeva, et uue bondi-filmi plakati tekst "veidi lohutust" tähendab, et ilusad inimesed pildil catwalki tegemas on billboardidele välja pandud linnakodanike lohutuseks, pimedast novembrist, või mitte-veel-kinno-jõudnud daniel craigist, või millestki kolmandast (eesti keele käänded on veel raskemad kui saksa keele omad, kes teab, kas käib siin seestütlev, mina mitte). hiljem selgus, et nagu alati, on reaalsus palju proosalisem ning "veidi lohutust" on hoopis uue bondi-filmi eestikeelne pealkiri.

sõin täna absinditarretist, mida väidetavalt oli tehtud 20 tundi. maitses nagu koka higi.

puhta teadvuse voog jooksurajal

et mitte magistritöösse lootusetult ära kaduda, hakkasin jooksmas käima. et saaks vahepeal mõtetele puhkust anda, et töötaks ainult keha. aga mida teevad mõtted sel ajal, kui keha jookseb? tänane näide:
---
nonii, hakkab peale. hinga sisse, hinga välja. väga hea. päris kiire samm vist alguse kohta, äkki peaks aeglasemalt, ah las läheb. ebavajalikud lihased lõdvestada, ei pea käsi nii tugevalt rusikasse suruma, mõtle kui palju energiat kaotsi läheb. põsed ka lõdvaks, väge hea. oot, rulluisutaja. näeb et mu põsed lotendavad nagu olümpiasprinteritel, ei tohi. põselihased trimmi. kas vaatab? ei vaadanudki. liiga hilja tulin, hämar on juba, pimedas tulevad pätid ja ma ei saa inimesi vaadata. nii vähe inimesi on, ei tea kas reede õhtu pärast. peab meelde jätma, mis kell alustasin. jooksen vist kiiremini kui eelmine kord, huvitav kas 10 minutit kiiremini? ei, see on liiga palju, kas 5 minutit? oi, huvitava näoga mees, oh, naeratas! mida nad kõik naeravad, näengi vist tobe välja selle mütsiga. või on endorfiinilaksust sõbralikud? või on jooksuraja komme olla sõbralik kaasmasohhistide vastu? olen siis ka. oot, ei saa, põselihaste liigne töö. huvitav, kas ma hingan palju autode heitgaase sisse? peaks jooksma siis kui autosid pole. öösel kell 4. buss sõidab peatusesse. astuks peale, sõidaks koju. ei saa, kaasliiklejad pöörastaksid mind et lõõtsutan ja olen naljaka mütsiga ja näost punane. kas saaks teha sellise masina, mis talletaks seda energiat, mida siin tasuta toodan? pärast kasutaks kodus elektriks. oo, see nokamütsiga tädi naeratas. tal on vist lihtsalt nii hea meel et saab joosta. või äkki tuli kõrvaklappidest lemmiklaul ja rõõmustas selle peale? kas peaks joostes ööülikooli kuulama hakkama? ei, parem jooksen vaikuses edasi, puhkan mõtteid. see on nagu meditatsioon, 40 minutit rütmilist hingamist ja mõte puhkab. ära mõtle. nagu nike`i reklaamis. kurat see on ikka geniaalne reklaam. hinga sisse, hinga välja, väga hea. oo, maarjamäe loss, vaat mida kõike jooksurajal näeb! tädi teeb kiirkõndi. liiga aeglaselt teeb, ta ei saa sellega mingit koormust, aga vähemalt hingab karget mereõhku. liiga paks kombekas on tal, sellega ei saagi kiiremini kõndida. nonii, mälestusmärk julgetele ja teotahtelistele inimestele, juba tuligi, nii ruttu. huvitav mis kell on, praegu peaks olema pool aega läbi. pööran siit tagasi. mati karmini tehtud. see on väga sümboolne, ma olen ka julge ja teotahteline et siin jooksen, järelikult ei saagi kaugemale minna. võhma jätkub päris hästi, järgmine kord vist jooksen kaugemale. oi kurat, nüüd on tuul vastu, rõvedalt puhub mütsi alt sisse kõrvadesse, kas peaks peapaelaga jooksma hakkama? ei, see näeb naeruväärne välja. kohe hakkavad põlved ka valutama, peab sooja pesu hankima. kas ma tahan pulsikella? võiks ju lasta sünnipäevaks kinkida. kuradi rõvedalt puhub ikka tuul, võibolla ma ei jaksa nüüd lõpuni joosta, puhub mu julgete ja teotahteliste mälestusmärgini tagasi. hingata on raske, tuul puhub vist kogu hapniku suust mööda, oot, võtaks aeglasema sammu. peale sellest vanamehest möödaminemist võtan. see koht oli eelmine kord ka raske, mäletan. nii palju busse sõidab mööda. meri on tõusnud. mõtle kui seal oleks praegu uppuv inimene, ma hüppaks appi, huvitav kas jaksaks kaldale ujuda. jalad ulatavad seal põhja. aga mõtle kui ei ulataks? karjuks, aga raske oleks mõlemaid veepeal hoida ja karjuda. õnneks ei ole kedagi, ei pea hüppama. tahaks sülitada. oot, las see paarike läheb mööda. nii, väga hea. oh, kuhu ma jäingi, kas oli hinga sisse või oli välja, kurat, läkski sassi, no pole hullu, harjun uuesti. pärast peaks midagi sööma, mis ma täna söönud olen, ainult need kaks pirukat ja jogurti. kodus ei ole midagi, oleks pidanud poes käima. saab teha porgandid riisiga. või porgandid makaronidega. okei, lähen statoili. nii, varsti saab tuulevaiksesse kohta, nüüd on juba päris vähe lõpuni, hinga sisse, hinga välja. pätte polegi. nüüd on küll 50 meetrit lõpuni, siis jään seisma ja endorfiin lööb katuse pealt ja jalad tahaks edasi joosta ja siis on korraks tunne nagu väike lennumasin oleks seljas. peab toas kella vaatama, kas jooksin kiiremini kui eelmine kord. oo, see nokamütsiga tädi uuesti. jälle naeratas! nii äge. tal on vist tõesti hea meel et saab siin joosta. nii, finiš. endorfiin. ai sa kurat kui kange...

now that i don`t think of you

niisiis, keset rahulikku kulgemist kielis planeerus ootamatult reis läbi saksamaa ning läinud me olimegi, mina ja linda. nädal aega, algselt kolm sihtkohta (reisi jooksul nad paljunesid), 2500 km, 24h rongides.
frankfurt - et kindluse mõttes üle vaadata. ta oli mulle kõrva jäänud, ja kui kunagi saksamaale tagasi minna, on hea olla variantidega tutvunud. pealegi hängis frankfurdis neil päevil ilmar. münchen - et kontrollida üle baierimaa ja kuulata naljakat dialekti. dresden - et pääseda tapvalt pikast rongisõidust tagasi koju.


ärge unustage - meil tuli veeta kokku 24h rongides, pluss linnasisene transport. see tähendab pikki tunde sihtkohtadevahelises inkubaatoris, kuni sulle hakkab tunduma, et kogu ürituse eesmärk ongi istuda ja vahtida möödakihutavat maastikku ning tunda, kuidas su tasakaalupunkt, su kiil, see "kuulun siia" kompassiseier harutab end lõngakerana lahti ja kerib sasipuntrasse. avastasime lindaga reisi alguses, et tagasi koju, tagasi kieli jõudes on meil aega kolm päeva, ja siis tuleb sõit koju, või noh, sellesse teise, eelmisse koju. see avastus saabus kohale ootamatult ja lõi segadusse, mis saatis meid läbi saksamaa. hakkasime peas vaikselt formeerima plaane sügiseks. unenägude stsenaariumid kolisid tasapisi koju tagasi. mõtteline kohver peas pakkis end kihthaaval. see oli naljakas segadus - nagu keegi oleks äkitselt maapinna alt tõmmanud. sind tänaval võõra nimega hõiganud. nagu kõik kolm palli langeks žongleerides järsku üheaegselt.
teate seda tunnet - ärgata võõras kohas ja esimese paari kummastava hetke jooksul mitte teada, kus sa oled. jack kerouaci "on the road" peategelane ärkab peale tripi läbi ameerika ega tea esimese paari hetke jooksul, KES TA ON. see hetk sealt raamatust kõrvetas end mu mällu (sõitsin rongiga mööda rootsi läänerannikut göteborgist alla malmö poole). ma arvan, et see tunne meenutab natuke vabalangemist: õud-cool, aga kui ei teaks - et kohe puudutavad jalad maad, asetud paigale, kõik tuleb meelde - , tunneks surmahirmu.
ma ei saa siiamaani õieti aru, kas mu jalad on maad puudutanud. püüan end järgmisest nädalast kindlasse rutiini suruda, et see merehaigus üle läheks.

frankfurt am main


on yuppie`de ja libude linn. arvake, kummal pool me end kodusemana tundsime.
saksamaa finantspealinnana võõrustab frankfurt pilvelõhkujate punti, mida "mainhattaniks" kutsutakse - "main" on jõgi, mis nende vahelt läbi jookseb. pilvelõhkujatest saab suurlinnaliku vaate ühelt sillalt. aga kui linnas ringi jõlkuda, tunduvad nad olevat täiesti suvaliselt siia-sinna "normaalsete" majade vahele harali pillutatud ning siduva niidistiku nimel näevad vaeva vaid portfellidega dändid ja kontsadel beibed, kes nende vahel ringi tuiskavad. pole linn, kus turistid end lõputult pildistades välja elada saaksid. ega linn, mida kuidagi võluvaks nimetada saaks. ega ole tänavatel tunda avangardi biiti - või ei käinud me õigetel pidudel. pisut leidub seal kuuldavasti siiski huvitavat kunsti, aga ma ei julgenud lindat veel näitustega hirmutada.


püüavad pilvelõhkuja katusel udust päikeseloojangut.
nagu öeldud, tundsime end libude juures kodusemalt ning suurema osa ajast veetsimegi kohalikul kuulsal sekstänaval kaiserstrassel, kus asus ka meie hostel, õunasiidrit juues. polnud viga. mu lemmikvaatamisväärsus tänaval ja linnas oli kebabiputka, kus töötas kaks paari vendasid, kokku neli ilusat türgi meest. kebabid olid ka maitsvad.


frankfurdis elasin läbi ümbersünni. sellise ootamatult täiusliku hetke, mille peale sured ära ja ärkad järgmisel uue inimesena üles, ilma et keegi teine tähele paneks.
istusime oma hostelis hommikusöögilaua taga - mina, linda ja ilmar. hostel oli umbes sada või pisut enam aastat tagasi ehitatud, omal ajal uhke maja. kaiserstrasse poole avanevast aknast mu vastas tulvas ruumi ühtlast mahedat helget hommikuvalgust. aken oli arusaamatul põhjusel poolenisti mingi ilge puitvõrega kinni löödud. vaikisime. rüüpasin mururohelisest ikea tassist lonksu keskpärast piimakohvi. järsku küllastasid ruumi "massive attack`i" helivõnked.


kui lähete, siis frankfurt-hostel.com on raudselt linna ägedaim hostel.

järgmises osas: kuidas kõik baierlased ei ole nii igavalt korralikud kui räägitakse, miks ei maksa kunagi salzburgi minna ning miks dresden on teine berliin.

i am the all-singing, all-dancing crap of the world

võib vahepeal pahadest asjadest ka kirjutada, onju?
jäin haigeks. aga mitte niisama. sain sellise njummi külge, mille peale tavaliselt kiirabiga haiglasse sõidetakse. tuleb tunnistada, et ka mul mõlkus see mõttes, vahepeal, siis, kui palaviku vahelt üldse mõni mõte pähe tuli, kui vegeteerisin omaarust juba igaviku siin oma väikses toas, kõik, absoluutselt kõik mu sõbrad olid nimelt selleks ajaks linnast välja sõitnud, ja mu maailm näis koosnevat ainult higist, mida ma müstilistes kogustes endast välja ajasin, nii et mul ei olnud enam ühtegi puhast riideeset selga panna. ma ütlen teile: kui välismaale lähete, katsuge haigeks mitte jääda. haigena tahad et emme sulle teed keedaks ja nii. üldiselt tasub alati haigestuda vaid emme läheduses. ma enda oma alarmeerisin siis, kui arsti juures käidud ja antibiotsid peal, sest kardetavasti oleks ta varem mulle ise kiirabi välja kutsunud, või midagi.
tänane skoor: teine päev antibiotsidega. pesin end puhtaks. pesin pesu. käisin poes ja ostsin süüa. vahepeal kukkusin oimetult voodile ja toibusin. kõiki oma toimetusi teen nagu 95-a vanamutt, kes liigub tudisedes 3m tunnis. aga võrdluses eilse ja üleeilsega on see ülihea saavutus. tunnen end teise inimesena! nüüd pean veel osa pesu üle õue kuivatist ära tooma ja valmistun selleks raskeks katsumuseks vaimse treeninguga.
üldiselt, kuna halbu uudiseid on olnud veel, siis te ei taha praegu teada, mida ma sellest linnast hetkel arvan.

berliin: ilu eri

natuke soditud seina: müür, east side gallery

berliin: bundestagi eri

käisime bundestagis ekskursioonil. suur saal, kus igapäevased istungid toimuvad, on kujundatud väga väljapeetud moel ja kõige tugevam silma toetuspunkt on see saali tagaseinas rippuv kotkas, saksa riiklik sümbol. ma ehmatasin alguses siia saksamaale tulles ära, kui kotkast riiklike hoonete peal nägin, sest olles varem kuulnud ja lugenud, kuidas hitleri arhitekt albert speer neid iga kolossi otsa toppis, arvasin nagu, et ka see oli eksklusiivselt natsisaksamaa sümbol ja visati hiljem minema. vähemalt speeri versioonis nägi ta välja tapvalt ohtlik, viimane, kellega öisel tänaval kohtuda tahaksid.
aga alles ta on ja bundestagi eksemplar on väidetavalt suurem kui keskmine elutuba, hirmus kolakas oli ta küll. üks väike poiss küsis ekskursioonil giidi käest, miks see kotkas nii paks on. giid ei osanud öelda, miks üle tuhande kavandi seast just see trulla, üldtuntud hellitusnimega "paks kana", välja valiti. võime nüüd spekuleerida mõttega, et võibolla on broileri eelis just erinevuses speeri õudsest röövlinnust. nunnu, ohutu ja muhe, paras patsutada ja sulestikku sügada. sakslased ja neile tihkelt külgekleepunud kollektiivne süü. ei tea, kas kaasa tunda või kadestada.

bundestagi wc`s elab lõputu peeglikoridor

ja katusel selline ufomodernkuppel, et võtab vaimustusest kõigepealt hinge kinni, seejärel paneb kiljuma ja jalgu trampima.

time is running out

üks poseeritud pilt kieler wochelt, ma pole vist elus pidanud nii palju piltide jaoks poseerima kui siin, kogu mu facebook on tänu agaratele sõpradele seda täis.
kieler woche tähendas seda, et mõnede üksikute eranditega tuli igal õhtul väljas käia, sest see oli lihtsalt nii mugav, nende lisa-3-miljoni inimesega oli pidu igal pool, tänavad olid inimesi täis, suvalised katusealused olid tantsusaalideks improviseeritud, lase aga käia. tantsi. ela. laupäeval oli inimesi nii palju, et tänavalegi ei mahtunud enam ära, põgenesime ühte hääldamatusse urkasse. tutscholsky, või midagi taolist, ilmselt tegin 3-5 kirjaviga.
eile oli: palju kurvastavaid sakslasi, ilutulestik ja viimast korda roberta, kes teeb homme lahkumises otsa lahti ja nüüdsest tunnen õhus lahkumise lõhna, sest enam ei saa rääkida, et "oo mõnel nädalavahetusel võiks seda (/teist/kolmandat) teha", sest nädalavahetusi enam pole. neljapäeval sõidan berliini, siis on üks nädal siin ja siis on eesti. aeg jookseb käest ära, enam tagasi ei tule ja ma olen vana.

ps. aweron oota natuke varsti kirjutan!