münchen.
hoovihmad on asendunud kuumalainega. valmistume lindaga tõeliste turistide kombel vallutama vanalinna ja istume enne subway`sse maha, et koostada omale lõunasöögiks võileib (et teha oma päeva ainus vaba valik: subway`s saab öelda: kurki ja tomatit - palun, aga oliive - ei) ning laotada kaardid ja wikitravelist väljaprinditud jutud lauale - kellel siis enne reisi aega oli põhjalikumalt maad uurida! oleme peaaegu pikast sõidust ärkamas, kui tänavalt sajab sisse ja maandub otsejoones meie lauda - isik. isik ei räägi baieri dialekti, vaid elegantset põhjasaksa keelt.
"te ei kujuta ette, kuidas ma end praegu tunnen. kõik on nii sassis ja liiga reaalne. ma jõin just öö läbi. viie tunni pärast pean tööle minema. ma ei tea, kuidas ma saan. see on kõik praegu liiga hull. ma.. ma ei saa. ma ei või."
linda on end häbelikuks ehmatanud. seletan isikule vastuseks midagi oma halvast saksa keelest. tema vaimustavalt afektiivsest monoloogist on üsna raske aru saada.
"mis teie nimed on? ma soovin teile tõesti, tõesti kõige paremat, mis saab... peaks vist võileiva võtma. ma ei tea, ma ei suuda vist seda välja kannatada. liiga hull."
otsustan endamisi, et esitus on kraadivõrra kangem kui tavaline "hommiku külm valgus", tema hommiku valgus on täna vist väga, väga külma läikega. vaatan talle otsa. tal on ilusad silmad ja väga kenad paksud juuksed.
"kas midagi juhtus? ehk lähed koju ja magad paar tundi ning kõik saab joonde?"
"sa arvad et ma olen hull, onju? sa arvad vist, et ma olen täiesti hull??"
ja läinud ta ongi.
linda kasutab veel kolm päeva hiljemgi ära kättejuhtuvaid võimalusi, et teda vestlusse tuua.
münchenis käiakse pompöösset arhitektuuri vaatamas. ja kadestamas kohalike võimalust nädalavahetusel mägedesse sõita. linda võtab välja frankfurdis unarusse jäänud fotoka ja klõbistab igast torniga majast mitu pilti. majad on liiga suured ja tornid liiga kõrged, et pildile jääda. raekoja platsis on grusiinide meeleavaldus. üks tüdruk räägib valjuhääldisse hingestatult, pisaratega pooleks, ilusas saksa keeles, kutsub sakslasi üles grusiinide kaitseks välja astuma.
peale ohtrat vaatamisväärsustega tutvumist istume mingi teatri siseõue kohvikusse. seal on hea, rahulik ja vilu. joome kohaliku regiooni õlle - saksamaal tehakse alati nii, ja need on ka alati jube maitsvad. mingit universaalset saku-alecoq poliitikat ei toimu, ainult kieli tudengid eelistavad millegipärast hamburgi alsteri kõrval becksi. reeturid. peagi märkame, et kohviku siseõues elab suur hiirte koloonia, kes jooksevad vabalt laudade vahel ringi. põgeneksin, kui linda stoiline rahu mind mõistusele ei tooks - ta ei tõsta isegi jalgu maast üles.
järgmisel päeval võtame kolmanda reichi ekskursiooni. loodan näha palju natsi-saksamaa arhitektuuri ja kuulda põnevaid lugusid, selle asemel saame keskpärase ja pinnapealse ümberjutustuse hitleri eluloost. ometi näen ära maja, kus toimus 1937.a "mandunud kunsti" näitus - hitler koondas sinna kogu senise saksa avangardi, mis karmilt hukka mõisteti ja edaspidiseks ära keelati. näitus osutus ääretult populaarseks, ületades kõik külastusnumbrid mäekõrguselt. üsna erandlik juhtum, kus läks korda alati moodsat kunsti umbusaldav rahvas saalidesse meelitada.
meie eksursioonijuht on prantsuse ja selle kunagise koloonia (unustasin) päritolu veetlev noormees ning arendab lõpuks peaaegu süüdistavaid ja natuke ebaveenvaid mõttekäike, kuidas baierlased II ms-s tehtud sigaduste pärast piisavalt pattu kahetseda ei taha.
pärastlõunal sõidame salzburgi, austriasse. see oleks justkui romantiline linn mägede ja losside, kitsaste tänavate ja ajaloolise vanalinnaga, aga mul on palav ja janu, kõik kohad on täis trügivaid turiste ja neile mõeldud ersatskaupu ning palavuse käes vaevlevad ja kaarikutes pakse turiste vedavad hobused näevad välja eranditult kurvad. linda pildistab torniga maju. pärast sööme oranžide plastmasstoolidega teatrikohvikus head pastat ja ma leebun pisut.
õhtul loen hosteli baaris poole ööni raamatut, sest meie toas on kokku kuus inimest ja eelmisel ööl avastasin, et ei saa võõraste inimeste juuresolekul magada.
homme dresdenisse.
No comments:
Post a Comment