frankfurt - et kindluse mõttes üle vaadata. ta oli mulle kõrva jäänud, ja kui kunagi saksamaale tagasi minna, on hea olla variantidega tutvunud. pealegi hängis frankfurdis neil päevil ilmar. münchen - et kontrollida üle baierimaa ja kuulata naljakat dialekti. dresden - et pääseda tapvalt pikast rongisõidust tagasi koju.
ärge unustage - meil tuli veeta kokku 24h rongides, pluss linnasisene transport. see tähendab pikki tunde sihtkohtadevahelises inkubaatoris, kuni sulle hakkab tunduma, et kogu ürituse eesmärk ongi istuda ja vahtida möödakihutavat maastikku ning tunda, kuidas su tasakaalupunkt, su kiil, see "kuulun siia" kompassiseier harutab end lõngakerana lahti ja kerib sasipuntrasse. avastasime lindaga reisi alguses, et tagasi koju, tagasi kieli jõudes on meil aega kolm päeva, ja siis tuleb sõit koju, või noh, sellesse teise, eelmisse koju. see avastus saabus kohale ootamatult ja lõi segadusse, mis saatis meid läbi saksamaa. hakkasime peas vaikselt formeerima plaane sügiseks. unenägude stsenaariumid kolisid tasapisi koju tagasi. mõtteline kohver peas pakkis end kihthaaval. see oli naljakas segadus - nagu keegi oleks äkitselt maapinna alt tõmmanud. sind tänaval võõra nimega hõiganud. nagu kõik kolm palli langeks žongleerides järsku üheaegselt.
teate seda tunnet - ärgata võõras kohas ja esimese paari kummastava hetke jooksul mitte teada, kus sa oled. jack kerouaci "on the road" peategelane ärkab peale tripi läbi ameerika ega tea esimese paari hetke jooksul, KES TA ON. see hetk sealt raamatust kõrvetas end mu mällu (sõitsin rongiga mööda rootsi läänerannikut göteborgist alla malmö poole). ma arvan, et see tunne meenutab natuke vabalangemist: õud-cool, aga kui ei teaks - et kohe puudutavad jalad maad, asetud paigale, kõik tuleb meelde - , tunneks surmahirmu.
ma ei saa siiamaani õieti aru, kas mu jalad on maad puudutanud. püüan end järgmisest nädalast kindlasse rutiini suruda, et see merehaigus üle läheks.
frankfurt am main
on yuppie`de ja libude linn. arvake, kummal pool me end kodusemana tundsime.
saksamaa finantspealinnana võõrustab frankfurt pilvelõhkujate punti, mida "mainhattaniks" kutsutakse - "main" on jõgi, mis nende vahelt läbi jookseb. pilvelõhkujatest saab suurlinnaliku vaate ühelt sillalt. aga kui linnas ringi jõlkuda, tunduvad nad olevat täiesti suvaliselt siia-sinna "normaalsete" majade vahele harali pillutatud ning siduva niidistiku nimel näevad vaeva vaid portfellidega dändid ja kontsadel beibed, kes nende vahel ringi tuiskavad. pole linn, kus turistid end lõputult pildistades välja elada saaksid. ega linn, mida kuidagi võluvaks nimetada saaks. ega ole tänavatel tunda avangardi biiti - või ei käinud me õigetel pidudel. pisut leidub seal kuuldavasti siiski huvitavat kunsti, aga ma ei julgenud lindat veel näitustega hirmutada.
püüavad pilvelõhkuja katusel udust päikeseloojangut.
nagu öeldud, tundsime end libude juures kodusemalt ning suurema osa ajast veetsimegi kohalikul kuulsal sekstänaval kaiserstrassel, kus asus ka meie hostel, õunasiidrit juues. polnud viga. mu lemmikvaatamisväärsus tänaval ja linnas oli kebabiputka, kus töötas kaks paari vendasid, kokku neli ilusat türgi meest. kebabid olid ka maitsvad.
frankfurdis elasin läbi ümbersünni. sellise ootamatult täiusliku hetke, mille peale sured ära ja ärkad järgmisel uue inimesena üles, ilma et keegi teine tähele paneks.
istusime oma hostelis hommikusöögilaua taga - mina, linda ja ilmar. hostel oli umbes sada või pisut enam aastat tagasi ehitatud, omal ajal uhke maja. kaiserstrasse poole avanevast aknast mu vastas tulvas ruumi ühtlast mahedat helget hommikuvalgust. aken oli arusaamatul põhjusel poolenisti mingi ilge puitvõrega kinni löödud. vaikisime. rüüpasin mururohelisest ikea tassist lonksu keskpärast piimakohvi. järsku küllastasid ruumi "massive attack`i" helivõnked.
kui lähete, siis frankfurt-hostel.com on raudselt linna ägedaim hostel.
järgmises osas: kuidas kõik baierlased ei ole nii igavalt korralikud kui räägitakse, miks ei maksa kunagi salzburgi minna ning miks dresden on teine berliin.
No comments:
Post a Comment