semu

meil on lagedil uus koer!
ma armastan koeri. lagedil on alati olnud koerad. valvur tuli meile, kui ma olin umbes kolmene. ta oli noor, umbes aastane, mahajäetud, ja valis meie maja endale uueks koduks. ma suhtlesin lapsepõlves pigem oma väljamõeldud mängukaaslaste kui teiste lastega, tõeline reaalsus elas mu peas. valvur elas sellest väljaspool ja oli mulle väga tähtis semu, omamoodi integraator minu ja maailma vahel. valvur oli saksalambakoer ja hoidis lapsi erilise hoolega. päevast, mil vanemad otsustasid, et ta jääb meie juurde, on üks mu lapsepõlve esimesi mälestusi.
valvuril sündis mitu pesakonda poegi. üleni mustas kutsikate kambas oli alati üks hallikirju erand - "hallivatimees", nagu mu vanaisa nad ristis. üks selline oli nii armas, nii ilus, paks ja nunnu, et me ei raatsinud teda ära anda. temast sai tuutu. tuutu ja valvur olid suured semud ja käisid koos külapeal tshillimas ja hängimas. tuutu oli ühtlasi ka suur löömamees ja tema põhiliseks ajaviiteks oli kõigi ülejäänud külakoertega tüli norida.
kui valvurit enam ei olnud, hankis suhtlemishimuline tuutu omale uue sõbra. ta lihtsalt tõi ta ükspäev endaga kaasa ja otsustas meie eest, et tema jääb nüüd siia. sõber oli hallikirju krants nagu tuutugi, ainult et oma ulja sõbraga võrreldes arglik ja alguses nii nälginud, et kukkus kerge müksu peale pikali. meie juures kosus ta peagi ja temast sai toober, hellitusnimega põrr. põrrul oli kunagi isegi peremees olnud, aga ilmselgelt oli ta toidu hankimisega pidanud olude sunnil ise tegelema, ja põllult hiirte püüdmine jäi elu lõpuni ta lemmikajaviiteks, kuigi meie juures sai ta ausalt igal õhtul suure kausitäie putru hakklihaga.
elasin siis juba tartus, kui ema töökaaslase tuttava õuele pääskülas maandus suur, ilus ja majesteetlik, rotveileri-segune koer, kes oli ilmselt uusaastarakettide hirmus ära jooksnud ega leidnud enam kodu üles. see hiiglane ähvardas oma ajutise kodu vaeseks süüa ja hirmutas ära eelmise asuniku, nunnu sülekoera. mis siis muud, kui tõime ta pääskülast enda juurde. millegipärast olin mina roolis, zorro istus minu seljataga, pea aknast väljas, sest muudmoodi ta ei mahtunud, ja mul oli terve tee pisut kõhe tunne. zorro oli ilmselgelt meie pere hierarhia tipus. tema otsustas, kes mida teha tohib. ta oli autoriteet ja teda tuli kuulata, muidu võis saada hammustada. ainus erand, keda zorro tingimusteta aktsepteeris, oli mu ema. zorro eelistas lamada alati võimalikult ema ligi, et oleks eriti kindel: keegi ei pääse liiga tegema. toober oli zorro tuleku üle ääretult õnnelik, võttis ta aupaklikult oma isandaks ja mängis taga õrnalt ja väsimatult.
toober jäi meie maja ees auto alla ja maeti majast pisut eemale valvuri ja tuutu kõrvale. zorrol lõi umbes aasta hiljem välja mingi vähk kõhus ja ta suri ööl enne operatsiooni mu ema käte vahel.
zorro surm oli nii emale kui isale suur hoop ja uue koera võtmisest ei tohtinud juttugi teha. lagedile minna oli tükk aega kuidagi kurb ja imelik: olin ju koertega üles kasvanud.
selle nädala alguses ilmus meie õuele uus rääbik. samasugune krants nagu tuutu ja toobergi. sama armetu nälginud heidik nagu toober alguses, ainult magas ja värises, ja sõi. siis aga kosus ja asus isa kannul õue peal ringi patseerima, oma uut territooriumi üle vaatama. väikeses külas levivad jutud ruttu ja mõne päevaga selgus, et koer oli tulnud lähedalasuvast saekaatrist, kus sealsed töötajad enda sõnul iga päev talle kodust midagi söögiks olid toonud. umbes aastane koer oli samas nii nälginud ja armetu, et ilmselt oli ühel hetkel südame rindu ja jalad selga võtnud ja otsustanud omale uus kodu otsida. ta on oma valiku teinud, võtnud meid oma uuteks peremeesteks - mis siis ikka.
saekaatrimehed, eranditult vene rahvusest, olid pannud talle nimeks serge. mu vend hakkas teda seepeale rõõmsalt sergeiks kutsuma. ema ja isa tegid välkajurünnaku, et se- algusega uus, pisut omasem nimi leida. ja nüüd on meil semu. esmaspäeval lähen koju ja katsun semuga sõbraks saada.