Showing posts with label elu põhiväärtused. Show all posts
Showing posts with label elu põhiväärtused. Show all posts

Monday, December 22, 2008

kammib (ära)


nägin unes, et mul oli rikas armuke, kes nägi välja nagu karl lagerfeld (võibolla oligi tema), kes ütles mulle, et kui sa tahad end erialaselt teostada, siis its okei, ma võin sind sponsoreerida. wishful dreaming. siiski mitte veel piisavalt küüniline - on arenguruumi.

pühadeaegne vaikselt sulav xanax põses on juhan maiste poeetilised kalambuurid kammkeraamikast.

Saturday, December 13, 2008

4 päeva veel

tervitusi kõigile tarkadele inimestele, kes lükivad sundimatult mõtteid üksteise otsa, kuni neist saab hea ja suur uurimus. kui te, sellised inimesed, olete kusagil olemas, siis ma tervitan teid!
kirjutades oma magistritööd, oli mul vahepeal desktopil see pilt rosalind kraussist:



rosalind krauss on ameerika kunstiteadlane, muuhulgas ka ajakirja october üks asutajatest, mis eriti selle algusaegadel oli väga oluline ja kõrgetasemeline, kriitilise ja poliitilise suunitlusega kunstiajakiri. kui sotsiaalse kunstiteaduse loengus õppejõud meile, kunstiteaduse magistrantidele seda pilti näitas, käis auditooriumist läbi kahin. kuidas see on võimalik, et üks naine on nii tark ja nii ilus?? jah, katkestas lektor meie reaktsiooni nähes oma mõttekäigu, see on tõesti kaunis rosalind krauss, kirjutamas oma doktoritööd. vaadake, kuidas ta seal istub, koduses öösärgis, kondiste õlgadega, pilk nii rahulik ja tõsine, samas nii teraselt analüütiline, samas nii naiselikult tundlik! nagu oma õblukese kehaga kirjutaks seda tööd, mida kogu maailm hiljem tsiteerima hakkab. (sellist muljepuhangut õppejõud enam kuuldavale tuua ei söandanud, seda me kõik järgnenud pühalikus vaikuses mõtlesime. ma arvan. mina küll mõtlesin. ja ütlesin praegu, siin.)
muidugi ei tuleks ma sellise ülbuse pealegi, et end rosalind kraussiga võrrelda. või noh, just selle peale ma ju tulingi, ainult et sarnasusi on vähe. minu töö valmimine näeb välja nii:


seega koristasin õige pea rosalind kraussi pildi desktopilt.

Friday, August 15, 2008

semu


meil on lagedil uus koer!
ma armastan koeri. lagedil on alati olnud koerad. valvur tuli meile, kui ma olin umbes kolmene. ta oli noor, umbes aastane, mahajäetud, ja valis meie maja endale uueks koduks. ma suhtlesin lapsepõlves pigem oma väljamõeldud mängukaaslaste kui teiste lastega, tõeline reaalsus elas mu peas. valvur elas sellest väljaspool ja oli mulle väga tähtis semu, omamoodi integraator minu ja maailma vahel. valvur oli saksalambakoer ja hoidis lapsi erilise hoolega. päevast, mil vanemad otsustasid, et ta jääb meie juurde, on üks mu lapsepõlve esimesi mälestusi.
valvuril sündis mitu pesakonda poegi. üleni mustas kutsikate kambas oli alati üks hallikirju erand - "hallivatimees", nagu mu vanaisa nad ristis. üks selline oli nii armas, nii ilus, paks ja nunnu, et me ei raatsinud teda ära anda. temast sai tuutu. tuutu ja valvur olid suured semud ja käisid koos külapeal tshillimas ja hängimas. tuutu oli ühtlasi ka suur löömamees ja tema põhiliseks ajaviiteks oli kõigi ülejäänud külakoertega tüli norida.
kui valvurit enam ei olnud, hankis suhtlemishimuline tuutu omale uue sõbra. ta lihtsalt tõi ta ükspäev endaga kaasa ja otsustas meie eest, et tema jääb nüüd siia. sõber oli hallikirju krants nagu tuutugi, ainult et oma ulja sõbraga võrreldes arglik ja alguses nii nälginud, et kukkus kerge müksu peale pikali. meie juures kosus ta peagi ja temast sai toober, hellitusnimega põrr. põrrul oli kunagi isegi peremees olnud, aga ilmselgelt oli ta toidu hankimisega pidanud olude sunnil ise tegelema, ja põllult hiirte püüdmine jäi elu lõpuni ta lemmikajaviiteks, kuigi meie juures sai ta ausalt igal õhtul suure kausitäie putru hakklihaga.
elasin siis juba tartus, kui ema töökaaslase tuttava õuele pääskülas maandus suur, ilus ja majesteetlik, rotveileri-segune koer, kes oli ilmselt uusaastarakettide hirmus ära jooksnud ega leidnud enam kodu üles. see hiiglane ähvardas oma ajutise kodu vaeseks süüa ja hirmutas ära eelmise asuniku, nunnu sülekoera. mis siis muud, kui tõime ta pääskülast enda juurde. millegipärast olin mina roolis, zorro istus minu seljataga, pea aknast väljas, sest muudmoodi ta ei mahtunud, ja mul oli terve tee pisut kõhe tunne. zorro oli ilmselgelt meie pere hierarhia tipus. tema otsustas, kes mida teha tohib. ta oli autoriteet ja teda tuli kuulata, muidu võis saada hammustada. ainus erand, keda zorro tingimusteta aktsepteeris, oli mu ema. zorro eelistas lamada alati võimalikult ema ligi, et oleks eriti kindel: keegi ei pääse liiga tegema. toober oli zorro tuleku üle ääretult õnnelik, võttis ta aupaklikult oma isandaks ja mängis taga õrnalt ja väsimatult.
toober jäi meie maja ees auto alla ja maeti majast pisut eemale valvuri ja tuutu kõrvale. zorrol lõi umbes aasta hiljem välja mingi vähk kõhus ja ta suri ööl enne operatsiooni mu ema käte vahel.
zorro surm oli nii emale kui isale suur hoop ja uue koera võtmisest ei tohtinud juttugi teha. lagedile minna oli tükk aega kuidagi kurb ja imelik: olin ju koertega üles kasvanud.
selle nädala alguses ilmus meie õuele uus rääbik. samasugune krants nagu tuutu ja toobergi. sama armetu nälginud heidik nagu toober alguses, ainult magas ja värises, ja sõi. siis aga kosus ja asus isa kannul õue peal ringi patseerima, oma uut territooriumi üle vaatama. väikeses külas levivad jutud ruttu ja mõne päevaga selgus, et koer oli tulnud lähedalasuvast saekaatrist, kus sealsed töötajad enda sõnul iga päev talle kodust midagi söögiks olid toonud. umbes aastane koer oli samas nii nälginud ja armetu, et ilmselt oli ühel hetkel südame rindu ja jalad selga võtnud ja otsustanud omale uus kodu otsida. ta on oma valiku teinud, võtnud meid oma uuteks peremeesteks - mis siis ikka.
saekaatrimehed, eranditult vene rahvusest, olid pannud talle nimeks serge. mu vend hakkas teda seepeale rõõmsalt sergeiks kutsuma. ema ja isa tegid välkajurünnaku, et se- algusega uus, pisut omasem nimi leida. ja nüüd on meil semu. esmaspäeval lähen koju ja katsun semuga sõbraks saada.

Sunday, July 13, 2008

peinlich


vabandust, et pole endast mõnda aega märku andnud. olen tegelenud intensiivse viimase nädala elamisega koos siinsete sõpradega, mis tähendab eelkõige pidutsemist ja piinlike piltide tekitamist facebooki ja sõprade mäludesse. kõrvalnähuna sukeldumine tutvusse saksa kutiga, kes värvib oma ripsmeid (kuid see ei ole kaugeltki mitte ta suurim veidrus), kui jäänud on vaid loetud päevad kojunaasemiseni. gut gemacht.

ps. keeleoskuses on vaatamata kõigele märgata edasiminekut, sest tänane date maxiga nägi juba välja selline: mina: 50% englisch, 50% deutsch. maxi: 98% deutsch.

Wednesday, July 2, 2008

sain "viie"


nii ägeda hinde sain eile, et ei jää muud üle, kui kelkida. 1,0. uhh. kui minimaalne. ma ei ole tegelikult täpselt aru saanudki, mitme palli süsteemiga nad siin opereerivad. oma esseede all olen seni eri variatsioonides üks-komasid kohanud. võibolla erasmustele halvemaid ei juleta panna. saavad veel kultuurišoki.
homme lähen sinna cooli linna, nii et kui must järgmiseks nädalaks midagi kuulda ei ole, teadke, et squattisin mittes korteri ja hakkasin tänavamuusikuks või muud säärast. böö-höö-höö!

Sunday, June 22, 2008

high-voltage for the heart

itaalia-prantsusmaa
hazir: "hei, nüüd võiks poole tunni pärast kokku saada. ega sul kodus muidu telekat ei ole?"
mina: "ei, kahjuks mitte, aga kui sa tahad mängu vaadata, peaksid tõesti minema, kohtume teine kord."
ta tuleb siiski, ei suuda hoiduda iga hetke järel kella vaatamast, räägib, et on muidugi itaalia poolt, kuna nad lihtsalt mängivad paremini.
mina: "anna andeks et sa nüüd minu pärast mängu vaadata ei saanud."
hazir: "pole hullu, ma püüan teiseks poolajaks koju jõuda."

hélène lõõritab koju jõudes juba ukselt: "wir haben verloren!"
mina: "schade! bist du sehr traurig?"
hélène: "nein, eigentlich ist es egal!"
prantsuse lipud maalisid nad tšikkidega mängu ajaks siiski põsele.

saksamaa-portugal
vaatame mängu campus-suite`i, tudengite lemmik-kohviku ees. poolajal aerutab meie juurde björn, kel on platsi kõige suurem lipp. (taskus on tal norra pass, aga patriotismis teeb sakslastele üldiselt ära)
björn: "seda on väga raske taluda, see on nagu kõrgpinge mu südamele!"

üks reavahe eespool on seltskond vahetusüliõpilasi, kahtlaselt portugallaste moodi. nad on tujutud ja närvilised, vaiksed. vahepeal arutavad omavahel midagi pingsalt. lähevad ära. tulevad tagasi. teise poolaja lõpupoole lähevad ära ja tagasi enam ei tule.

itaalia-hispaania
mina: "roberta, kumb võitis? ma tean et just olid penaltid ja kuulen aknast kellegi juubeldamist.."
roberta: "i don`t know, i`m not watching"
mina: "really? too nervous?"
roberta: "yes. i don`t like elf meters."
mina: "i understand. its a matter of luck."
roberta: "yes. but i think we lost. ;( "

Friday, June 13, 2008

minu võitlus

täna on see märkimisväärne päev, kui avasin oma magistritöö faili.
kohustuste edasilükkamine ja töötegemise vältimiseks ettekäänete otsimine tuleb mul muidu väga hästi välja, aga kolmapäeval küsis anneke mult loengus, kuidas mul lõputööga läheb. vahel aitab väga vähesest ja tähtsusetust, et käima saada.
kuna vajaminevast kirjandusest siin just liiga palju kätte saada ei ole, tuleb mõtelda, millest alustada. mu lõputöö räägib muidu 90ndate eesti kunstist, aga mingis identiteediloome võtmes, nii et abiks tulevad nii feministid oma soouuringutega kui rahvusliku identiteedi asjad. feministide-riiul on neil ka üsna korralik, aga ma kujutan ette, et riiul "nationalismus / patriotismus / ideologie" punnitab raamatuid üle ääre, sest kel peaks selles valdkonnas paremaid isiklikke kogemusi olema kui saksamaal, või siis, kes oleks endale tehtud sigaduste pärast rohkem tuhka pähe raputanud kui saksamaa. nii et alustagem sealt.
viimastel päevadel linnapildis küll erilist süümepiina liigse natsionalismi pärast ei paista, sest kõik autod ja majad ja värgid on saksa lippe täis. põevad vist, et horvaatia käest nii haledalt kotti said.

Thursday, June 12, 2008

you are what you read


avastasin, et mul on hetkel öökapil päris huvitav kooslus pooleliolevaid raamatuid.
* adam thorpe "ulverton". pärast dickensit ja hardyt kolmas ja viimane briti kirjanduse kursuse jaoks loetav raamat, esindab postmodernistlikku romaani, naudin seda kõvasti rohkem kui eelmiseid, kuigi dickensil polnud ka viga.
* arundhati roy "der gott der kleinen dinge". otsisin raamatukogust head raamatut. leidsin selle, ja kuigi olen mõelnud, et tõlget ei loe, keelt tuleb ikka puhta kraami peal õppida, siis noh, nagunii on see raamat mul juba aastaid lugemisnimekirjas olnud ja need saksa noorkirjanikud hakkasid ikka ilgelt pinda käima juba.
* saksa-eesti sõnaraamat. see käib tegelt eelmisega koos, st kui viitsin, otsin lugemise ajal uusi sõnu.
* rainald goetz "celebration. texte und bilder zur nacht". see kuulub saksa 90ndate uue kirjanduse laine hulka, aga nõudlikuma ja kvalitatiivselt vettpidavam kui need teenagerid, keda ma seni lugenud olen. keelekasutuselt sellevõrra muidugi ka raskem ja seetõttu käib praegu veel nati üle jõu. käesolevas on õnneks palju ägedaid pilte ka, ja seda keelt ma oskan.
* heiner stachelhaus "joseph beuys". haarasin raamatukogust, mingi suvaline. tähendab, beuys ei ole suvaline, raamatu autor on. keeleõppe eesmärkidel. kaks meest, kellest nad siin kogu aeg räägivad. beuys ja nietzsche. mõlema nime kirjutades pean alati kaks korda järele mõtlema.
* uni-zeit 31.05.08. minu ülikooli ajaleht. ilmub kaks korda kuus, või kord, ei mäleta.
* kunst zeitung 6.08. saksa tasuta kunstiajaleht, päris asjalik ja mahukas, ilmub vist kord kuus.
* "when things cast no shadow". berliini biennaali kataloog, ill-llge tellis, ma ei tea kelle kohvris see eestisse peaks jõudma.
* cosmopolitan 6.08. kaanel heidi klum, kellest ma pole veel ühtegi head fotot näinud. sakslased oskavad ikka burda ja schöne wohnen ja taolisi žanre paremini teha, siis nende modellid on ka alati suure ringi turvaliselt ilusad nagu heidi. huvitavad nähtused nagu kate moss saksas läbi ei läheks, ma arvan.

nohiku priviligeeritud elu, mmm.

Tuesday, May 20, 2008

göteborg - ela või ise

ta oli alles. rongijaam oli oma koha peal. kunstimuuseum oli oma koha peal. kohvik, kust head pastat saab, samuti. linna rahulik tshill ja samas mitmekesine atmosfäär ka. puud olid veel rohkem lehtes. veel rohkem ilusaid ja stiilseid kutte kõndis tänavatel (kõrgeim konsentratsioon, mida ma üldse kusagil näinud olen, puhtalt kenade kuttide pärast tasub sinna minna). lisaks sellele väiksele osale, mida eelmisel aastal kaardistada jõudsin, tegime linnale nüüd palju laiema tiiru peale.
üldiselt oli tunne, nagu oleksin koju jõudnud. laevas äratas mind hommikul valjuhääldist tulev rootsikeelne jutt, seesama, mida viimati tallinn-stockholmi liinil kuulsin efka esituses. ja kõik inimesed linnas oskasid inglise keeles rääkida, erinevalt kielist, kuigi kohvikus tellida on mul praegu saksa keeles juba suupärasem. ja ööbimiskohas, 15 min rongiga keskusest välja, tegin eestit, sest meil oli seal järv ja saun. nii hea.
ujumine koos vaprate hollandi, taani ja prantsusmaa esindajatega kujunes küll tobedaks vaatemänguks, mida saatsid ülejäänud grupi ergutushüüded, ja iraani tüdruk tegi meist pärast veest välja ronimist videoreportaazhi stiilis kanal2-e pronksiöö ülekanne ("seda on raske uskuda, mida mu silmad nägema peavad, kuid nad tõesti ujusid selle pakasega!"). saun seevastu oli populaarsem, kuigi peale minu ja taani tüdruku ronisid kõik teised sinna millegipärast bikiinides.

on kaks asja, mida keegi siin oodata ei oska. esimene on see, et ma olen nii vana. ülejäänud grupp on keskmiselt 21 ja ega keegi mindki vanemaks ei pea, kui ma just passi ei näita. mõni ülejäänud grupi mõistes vanur viitsib siin põdeda, et saab varsti 25. öhöhöö. teiseks näib olevat üle mõistuse, et selline nähtus nagu eesti keel eksisteerib. võimatu. nad arvavad, et inglise ongi mu emakeel. niisiis, õed ja velled, rõõmustagem, sest me oskame üht salakeelt.

sel ajal, kui valdav enamus käis pargis põtru pildistamas ja arhipelaagidel ronimas, külastas Teie Vanur muuseume. vaatasin göteborgi kunstimagistrite lõpunäitust ja mulle tundub, et nad on pisut paremad kui eesti omad, või vähemalt on neil rohkem raha, et oma filme või installatsioone või masinavärke teha. maalida ei viitsi neist muidugi keegi :) heal juhul joonistavad. pigem aga filmivad ja ehitavad.
viimasel päeval vedas julia mind göteborgi maailmakultuuri muuseumisse, pärast mida ma ei saa enam üldse aru, milleks tavalise kunstiga jamada, kui ka nii võib asjadele läheneda. nüüdsest on see mu lemmikmuuseum maailmas. vaatasin üht näitust hiphopi ajaloost ja teist 83. näitest, kuidas iga inimene suudab maailma parandada, kui kätte võtab. do it yourself. see on näitus, mis ajab nutma, aga mitte tingimata (ainult) kurbusest.
eile hommikul kielis maandudes (sadam on siin totaalselt kesklinnas, kaks sammu ja sa istud oma harjumuspärases kohvikus hommikuse latte taga) küsisin endalt (parimas ajakirjanduslikus stiilis), et mis tunne on? et kas "olen koju jõudnud" või "mis kole võõras linn see veel on?"
ega osanud hästi vastata.