Monday, February 9, 2009
.
ma poleks ise selle peale tulnudki, aga sõber rääkis, et talle karjuti üle tänava - "õpetaja /perek.n/". ja siis see jäi mind painama. et mind hakatakse ka varsti nii kutsuma - "õpetaja maar". see teeb natuke... ütleme, et tekitab vastakaid tundeid. kui ei teeks üldse välja, ei pööraks peadki? siis ju ei loe? mu ema võttis selle sujuvalt kasutusele ja kutsub mind nii, kui olen näiteks keset talve tennised jalga pannud. taksojuht arvas, et olen kooli hiljaks jäänud, et nüüd saan õpsi käest riielda. võibolla selles asi ongi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Soovitan sellisel juhul lasteaeda tööle minna. Seal kutsuvad lapsed õpetajaid eranditult eesnimede järgi. Minu plikal siis vastavalt õpetaja Tiiu ja õpetaja Janne.
Õpetaja Ellu kõlaks ju sama hästi :-)
mul jällegi on tekkinud uus küsimus: kas mu kolleegad tõesti identifitseerivadki end õpetaja selle ja sellena? või muigavad siiani, aastaid seda tööd teinuna, et jube veidralt kutsutakse neid ikka küll?
mind jälle paelub mõte sellest kuidas muututakse inimesest õpetajaks.
Post a Comment