.

ma poleks ise selle peale tulnudki, aga sõber rääkis, et talle karjuti üle tänava - "õpetaja /perek.n/". ja siis see jäi mind painama. et mind hakatakse ka varsti nii kutsuma - "õpetaja maar". see teeb natuke... ütleme, et tekitab vastakaid tundeid. kui ei teeks üldse välja, ei pööraks peadki? siis ju ei loe? mu ema võttis selle sujuvalt kasutusele ja kutsub mind nii, kui olen näiteks keset talve tennised jalga pannud. taksojuht arvas, et olen kooli hiljaks jäänud, et nüüd saan õpsi käest riielda. võibolla selles asi ongi.

kammib (ära)

nägin unes, et mul oli rikas armuke, kes nägi välja nagu karl lagerfeld (võibolla oligi tema), kes ütles mulle, et kui sa tahad end erialaselt teostada, siis its okei, ma võin sind sponsoreerida. wishful dreaming. siiski mitte veel piisavalt küüniline - on arenguruumi.

pühadeaegne vaikselt sulav xanax põses on juhan maiste poeetilised kalambuurid kammkeraamikast.

4 päeva veel

tervitusi kõigile tarkadele inimestele, kes lükivad sundimatult mõtteid üksteise otsa, kuni neist saab hea ja suur uurimus. kui te, sellised inimesed, olete kusagil olemas, siis ma tervitan teid!
kirjutades oma magistritööd, oli mul vahepeal desktopil see pilt rosalind kraussist:



rosalind krauss on ameerika kunstiteadlane, muuhulgas ka ajakirja october üks asutajatest, mis eriti selle algusaegadel oli väga oluline ja kõrgetasemeline, kriitilise ja poliitilise suunitlusega kunstiajakiri. kui sotsiaalse kunstiteaduse loengus õppejõud meile, kunstiteaduse magistrantidele seda pilti näitas, käis auditooriumist läbi kahin. kuidas see on võimalik, et üks naine on nii tark ja nii ilus?? jah, katkestas lektor meie reaktsiooni nähes oma mõttekäigu, see on tõesti kaunis rosalind krauss, kirjutamas oma doktoritööd. vaadake, kuidas ta seal istub, koduses öösärgis, kondiste õlgadega, pilk nii rahulik ja tõsine, samas nii teraselt analüütiline, samas nii naiselikult tundlik! nagu oma õblukese kehaga kirjutaks seda tööd, mida kogu maailm hiljem tsiteerima hakkab. (sellist muljepuhangut õppejõud enam kuuldavale tuua ei söandanud, seda me kõik järgnenud pühalikus vaikuses mõtlesime. ma arvan. mina küll mõtlesin. ja ütlesin praegu, siin.)
muidugi ei tuleks ma sellise ülbuse pealegi, et end rosalind kraussiga võrrelda. või noh, just selle peale ma ju tulingi, ainult et sarnasusi on vähe. minu töö valmimine näeb välja nii:


seega koristasin õige pea rosalind kraussi pildi desktopilt.

ain`t got no... i`ve got life

viimase nädala jooksul sattusin kahes täitsa erinevas seltskonnas juhuslikult sama laulu peale, mida nüüd aegajalt endale ette mängin, sest seal on vastuseid küsimustele, mis mind viimasel ajal hõivanud on. ma mõistan, et ma ei saa oma elu päriselt võrrelda neegerorjaga, kelle seisukohast seda ilmselt lauldakse, kuid ta pakub hea lähenemismeetodi küsimusele "kes ma olen", kui vastust millegipärast jube keeruline leida on. nimelt välistamismeetodi.
mis jääb alles siis, kui kõik on justkui ära võetud? päris palju jääb.
nina simone "aint`t got no... i`ve got life"

now that i don`t think of you

niisiis, keset rahulikku kulgemist kielis planeerus ootamatult reis läbi saksamaa ning läinud me olimegi, mina ja linda. nädal aega, algselt kolm sihtkohta (reisi jooksul nad paljunesid), 2500 km, 24h rongides.
frankfurt - et kindluse mõttes üle vaadata. ta oli mulle kõrva jäänud, ja kui kunagi saksamaale tagasi minna, on hea olla variantidega tutvunud. pealegi hängis frankfurdis neil päevil ilmar. münchen - et kontrollida üle baierimaa ja kuulata naljakat dialekti. dresden - et pääseda tapvalt pikast rongisõidust tagasi koju.


ärge unustage - meil tuli veeta kokku 24h rongides, pluss linnasisene transport. see tähendab pikki tunde sihtkohtadevahelises inkubaatoris, kuni sulle hakkab tunduma, et kogu ürituse eesmärk ongi istuda ja vahtida möödakihutavat maastikku ning tunda, kuidas su tasakaalupunkt, su kiil, see "kuulun siia" kompassiseier harutab end lõngakerana lahti ja kerib sasipuntrasse. avastasime lindaga reisi alguses, et tagasi koju, tagasi kieli jõudes on meil aega kolm päeva, ja siis tuleb sõit koju, või noh, sellesse teise, eelmisse koju. see avastus saabus kohale ootamatult ja lõi segadusse, mis saatis meid läbi saksamaa. hakkasime peas vaikselt formeerima plaane sügiseks. unenägude stsenaariumid kolisid tasapisi koju tagasi. mõtteline kohver peas pakkis end kihthaaval. see oli naljakas segadus - nagu keegi oleks äkitselt maapinna alt tõmmanud. sind tänaval võõra nimega hõiganud. nagu kõik kolm palli langeks žongleerides järsku üheaegselt.
teate seda tunnet - ärgata võõras kohas ja esimese paari kummastava hetke jooksul mitte teada, kus sa oled. jack kerouaci "on the road" peategelane ärkab peale tripi läbi ameerika ega tea esimese paari hetke jooksul, KES TA ON. see hetk sealt raamatust kõrvetas end mu mällu (sõitsin rongiga mööda rootsi läänerannikut göteborgist alla malmö poole). ma arvan, et see tunne meenutab natuke vabalangemist: õud-cool, aga kui ei teaks - et kohe puudutavad jalad maad, asetud paigale, kõik tuleb meelde - , tunneks surmahirmu.
ma ei saa siiamaani õieti aru, kas mu jalad on maad puudutanud. püüan end järgmisest nädalast kindlasse rutiini suruda, et see merehaigus üle läheks.

frankfurt am main


on yuppie`de ja libude linn. arvake, kummal pool me end kodusemana tundsime.
saksamaa finantspealinnana võõrustab frankfurt pilvelõhkujate punti, mida "mainhattaniks" kutsutakse - "main" on jõgi, mis nende vahelt läbi jookseb. pilvelõhkujatest saab suurlinnaliku vaate ühelt sillalt. aga kui linnas ringi jõlkuda, tunduvad nad olevat täiesti suvaliselt siia-sinna "normaalsete" majade vahele harali pillutatud ning siduva niidistiku nimel näevad vaeva vaid portfellidega dändid ja kontsadel beibed, kes nende vahel ringi tuiskavad. pole linn, kus turistid end lõputult pildistades välja elada saaksid. ega linn, mida kuidagi võluvaks nimetada saaks. ega ole tänavatel tunda avangardi biiti - või ei käinud me õigetel pidudel. pisut leidub seal kuuldavasti siiski huvitavat kunsti, aga ma ei julgenud lindat veel näitustega hirmutada.


püüavad pilvelõhkuja katusel udust päikeseloojangut.
nagu öeldud, tundsime end libude juures kodusemalt ning suurema osa ajast veetsimegi kohalikul kuulsal sekstänaval kaiserstrassel, kus asus ka meie hostel, õunasiidrit juues. polnud viga. mu lemmikvaatamisväärsus tänaval ja linnas oli kebabiputka, kus töötas kaks paari vendasid, kokku neli ilusat türgi meest. kebabid olid ka maitsvad.


frankfurdis elasin läbi ümbersünni. sellise ootamatult täiusliku hetke, mille peale sured ära ja ärkad järgmisel uue inimesena üles, ilma et keegi teine tähele paneks.
istusime oma hostelis hommikusöögilaua taga - mina, linda ja ilmar. hostel oli umbes sada või pisut enam aastat tagasi ehitatud, omal ajal uhke maja. kaiserstrasse poole avanevast aknast mu vastas tulvas ruumi ühtlast mahedat helget hommikuvalgust. aken oli arusaamatul põhjusel poolenisti mingi ilge puitvõrega kinni löödud. vaikisime. rüüpasin mururohelisest ikea tassist lonksu keskpärast piimakohvi. järsku küllastasid ruumi "massive attack`i" helivõnked.


kui lähete, siis frankfurt-hostel.com on raudselt linna ägedaim hostel.

järgmises osas: kuidas kõik baierlased ei ole nii igavalt korralikud kui räägitakse, miks ei maksa kunagi salzburgi minna ning miks dresden on teine berliin.

e.

mulle tükib alati naer peale, kui emaga kirjavahetust pean. et mina kirja lõppu "e." kirjutan, on ju normaalne, eks. see on lühend mu nimest. et mu ema seda teeb, tekitab esimese hooga alati segaduse, sest mul on tunne, et olen ise endale kirja kirjutanud. tema nimi ju ei alga e-tähega, järelikult on see "e" mingi kentsakas lühend sõnast "ema", ilmselt niivõrd enesestmõistetav, et pole vaja välja kirjutada, piisab esimesest tähest. sest ema on ju alati "ema", mitte "ema juta" või midagi muud taolist. mitte nagu mina, kes saab valida, sest minu "e." tähistab mu nime, mis tähendab, mina suhtlen kogu oma rolligarderoobi potentsiaalsete valikute raames, samal ajal kui tema on kitsalt oma ema-rollis, nii jäägitult, et ütleb selleks ajaks oma pärisnimest lahti. kuigi, jah, minu tähistaja, minu "e.", on kunagi 26 aastat tagasi siiski tema valitud. ja viitab kaudselt mu päritolulegi, või meie samale põlvnevusele, sest ellu oli mu ema-ema tädi, või keegi sealtkandist.
ma lihtsalt mõtlen, et huvitav, kas see rollikonflikti ei tekita, või õigemini, kas "ema" on tõesti midagi niivõrd eraldiseisvat su muudest rollidest, et pead need lausa lahus hoidma. igas muus situatsioonis võid kanda oma pärisnime, aga nende jaoks, kelle kunagi sünnitanud oled, oled kindlalt "ema". oled seega justkui rangemalt oma rolli, või tolle vastastikuse defineeritud suhte kütkes, või kuidas. ja mul on samas vabadus oma ema jaoks olla "e." nagu "ellu", mitte "t." nagu "tütar"? wieso?