aikido

"üks õige mees peab lüüa oskama," armastab mu treener korrata, kui trennis lööke harjutame. mu treeningukaaslane tonksab mulle selle peale ribidesse ja irvitab totakalt. ma olen trenni ainus tüdruk.

üks sõber küsis mult hiljuti naljatamisi, kas roundhouse kick on mul juba selge. ma seletasin talle, et aikidos jalalööke ei ole, mispeale ta suunas mind sarkastilise muigega monty pythoni võitluskunstide kooli, kus õpitakse põhjalikult, mida teha, kui sind rünnatakse värske puuviljaga. see võrdlus ajab mind jätkuvalt irvitama ega muuda väga närviliseks, sest paradoksaalselt ja erinevalt paljudest ei läinud ma aikido trenni selleks, et end reaalselt päti rünnaku vastu kaitsta. päti rünnaku vastu on mul plaanis kiire sprint ja vali karje. aikido on niivõrd palju enamat kui enesekaitse esmaabi. seal õpetatakse selliseid asju nagu energia liikumine, võitlussituatsioonis pingevabaks jäämine ja eneseväärikuse säilitamine. mitte närvi minemine, kui keegi tahab sulle kaikaga pähe virutada. see on muide päris keeruline. reaalses elus pätiga kohtumiseks on mu treeneril aga lihtne soovitus: näppudega silma või jalaga munadesse.

ma käin aikidos sisekaitseakadeemias sügisest saati ja ma käisin aikidos paaril korral saksamaal olles. tookord jätsin ma pooleli, sest stressilevel oli mu jaoks liiga kõrge: trenni viidi läbi saksa keeles ja aikido sõnavara osutus mu jaoks täiesti arusaamatuks ning algajad pandi juba kolmanda trenni lõpus ringi keskele end eri suunast tulevate rünnakute eest loovalt kaitsma. ma ei tea, mida treener üritas sellega saavutada, me olime nii koomiliselt kohmakad, võibolla lootis ta tekitada plahvatuslikku kohalejõudmist, kõiki tasemeid vahelejätvat täielikku taipamist, sellist ühe käega plaksutust. igatahes tundub see taktika praegu mulle absurdne, aikido liigutustes on meeletult suur tähtsus väga väikestel, silmaga nähtamatutel nüanssidel, ilma milleta asi lihtsalt ei toimi, ning eksamil nõutakse erinevate rünnakute vastu spontaanselt õigesti valitud kaitset alles pärast mitmeaastast treeningut. mul võttis juba umbes kuu aega aega, et õppida kukkuma nii, et seljale ei jääks väikeseid kollakas-rohelisi plekke. aikidod õpitakse kaua. aikido ei ole nii silmaga nähtav, kui paistab. õigemini, aikidos ei ole kõik silmaga näha. youtube'ist aikido looja morihei ueshiba vanu filmikaadreid vaadates tundub, et vastased lihtsalt jooksevad tast mööda, et nad teevad seal mingit nalja, tuuseldavad niisama, mängivad kokku. pagan, ma võin teile kinnitada: see pole nii. selles konkreetses videos on ta juba nii vana, et ta ei jaksa ega viitsi enam efektseid tantsusamme teha. asi on väga õiges ajastuses, nähtamatus puusaliigutuses ja hästi palju milleski, mille jaapanikeelne nimi on 'ki'. ai-ki-do.

niisiis, tookord saksamaal jätsin ma pooleli, aga ma olin saanud aikidost vägeva esmamulje. oma esimesse trenni minnes jõudsin püüdlikult kohale liiga vara, nagu esimestesse trennidesse ikka, sadasin eksikombel saali sisse veel enne eelmise trenni lõppu ega saanud sealt enam välja, sest saali suur ja väga raskelt käiv uks ei tulnud millegipärast enam lahti (vahetusõpilastel juhtub pidevalt selliseid väikseid totakaid seiku, mida tuleb huumoriga võtta, muidu saaks lihtsalt trauma. ma tundsin end saksamaal, eriti esimestel kuudel, alatasa, et ma olen fez "that 70s show'st"). ma olin sunnitud saali nurka maha kükitama ja end võimalikult nähtamatuks tegema ning sain jälgida kõike, mis toimus. see oli edasijõudnute aikido-trenn. neil oli see aikido-riietus: tavapärane valge kimono ja selle peal mustad kõrge värvliga seelikpüksid, mille ülesanne on jalgu varjata, sest varvaste suund reedab, kuhu sa kavatsed liikuma hakata. neil olid jo'd, umbes 1,5-meetrised puust kepid, aga nad ei teinud nendega midagi, ei higistanud matil, vaid istusid kolme-neljastes gruppides maas, jalad risti, ja rääkisid juttu. ma olin üpris lummatud, nagu te võite arvata. ma ei teadnud, mis toimub, aga kindlasti ei olnud see juhuslik puhkehetk kahe jõuvõtte vahel - selleks meenutas kõik kangesti pigem mingit väljapeetud ja salapärast rituaali. aikido on pärit jaapanist ja nende treener oligi vist päriselt jaapanlane, või on ta mu mälus selleks saanud. mäletan teda väga häguselt, mäletan ainult seda, et midagi ta juures oli üsna rabavat ja aukartust äratavat. aga mulle on eriti meelde jäänud üks tüdruk sellest trennist, kes pärast minuga, õnnetult treeningsaali lukustatuga, rääkima tuli. võib-olla olin ma enne seda arvanud, et kui sa oled naine ja tegeled võitluskunstiga, pead sa olema tugev, karm ja kartmatu, selline million dollar baby. sisekaitseakadeemias harrastatakse erinevaid võitluskunste ja ma jagan mõnikord riietusruumi suurte tätoveeritud käsivartega naistega, kes kõndides maa värisema panevad, nendega kohtudes liibun ma vastu seina, et nad end must üle ei rulliks. ah, ilmselt ei arvanud ma enne siiski midagi nii rumalat - et naine peab olema sajakilone raudhammastega jõmakas, et tegeleda võitluskunstiga - , aga see saksa aikido-tüdruk jättis mulle sellegipoolest sügava mulje. ta oli selline. tundlik ja jõuline. tugev ja paindlik. et ma mõtlesin: vau. kui selles trennis käivad sellised naised, siis ma tahan ka. praeguses trennis olen ma enamikel kordadel ainus naine dojol, aga ma pole kordagi pidanud tundma end sellepärast halvasti. pigem on aikidoga nii, et naistele pannakse erilisi lootusi, naistel peaks justkui mõne külje pealt olema aikidos meeste ees eeliseid ning ma tunnen end oma trennis teretulnuna. aikidos on oluline ajastus (aikido on kavaldamise kunst, ütleb meie treener), partneri väga hea tunnetus ja liigutuste plastilisus. seal ei astuta jõuga jõu vastu, mis tähendab, et sa ei pea olema vastasest tugevam, et teda võita, vaid kasutatakse vastase jõudu selleks, et end tema eest kaitsta. ma tean, see kõlas ka mulle alguses ülepaisutatud kalambuuritsemisena, aga ma veendun trennis iga nädal omal nahal selles, et see vastab tõele. nagu ma veendun ka selles, et pingevabalt tuleb kõik, eriti enesekaitse, palju paremini välja - see on aikidos esmane, aga ka kõige raskem asi - , ning selles, et "inimene teeb endale ise haiget" - aikidos ei retsita vastast jõuga, vaid arvestatakse ta ohutuks muutmisel seda, kuhu ja kuidas ta enda keha mingis situatsioonis kõige loomulikumal teel liigub - ning haiget võib saada ainult end jäigaks ajades, vastu punnides. aga mida pingevabam sa oled, seda vähem sulle vastu punnitakse. aikido on seega natuke nagu empaatiakunst, vastast arvestav enesekaitse, enesekaitseks vastasega üheks sulandumine. õudselt zen värk, aga teisalt sündinud ka ajaloolise poliitilise reaktsioonina teise maailmasõja sündmustele - või tõlgendatakse seda lihtsalt tagantjärele nii, ei tea. igatahes tundub mulle väga radikaalne, millise pöörde tegi morihei ueshiba jaapani karmis budo-filosoofias, kus samurai pidi olema valmis igal hetkel surema, pidi elama sellise meelsusega. siiski, ka aikidos on see olemas, sa pead olema väga julge, et mitte hakata kohe vastasjõudu rakendama, vaid võtma rünnaku vastu, "vahtima surmale näkku", ütles m.u., et see seejärel eemale suunata. aikidoka püüab vastast säästa, ta sõdib ainult niipalju, kui on vajalik enda kaitsmiseks. selline mittesõdimise võitluskunst seega. trennis väljendub see nii, et mingit kombinatsiooni demonstreerides näitab treener ette ka karmid variandid: sa võiksid siin käituda nii ja nii ning su vastasel oleks lahtine luumurd või ta ei tõuseks üldse enam matilt, aga meie suuname ta hoopis ohutult siia, nii. meie kõrval toimub judo trenn, kus higistatakse ja ähitakse punaste nägudega üksteise otsas, nende treener on sõjakas ja valjuhäälne nagu väike tank, mis rammiks end keskmisest küprok-seinast läbi. nii naljakas on võrrelda teda meie treeneriga, kes on rahulik ja kohalolev ja enesekindel nagu valgustatud buddha. aga ma olen täiesti veendunud, et aikido ei ole lihtsalt graatsiline tantsimine ja painutamine, vaid väga efektiivne ja väga tõhus enesekaitse, kui seda õigesti õppida.

ja siis see kummaline ja ebamäärane 'ki', millel kogu värk justkui põhineb, mida igaüks nimetab oma sõnadega ja mida lääne inimesel on üsna raske mõista. ki on energia, eluenergia, mille õige asupaik on su kõhus, nii et aikidod õpetatakse tegema kõhuga, mitte kätega. see kõlaks jälle nii ebausutavalt, kui ma ei oleks oma kõhu ja keha peal seda vahet korduvalt tundnud. või õigemini, tegelikult teab igaüks, et rasket koormat tuleb tirida kehaga, mitte kätega, ja iga laps teab, et talt on kommi kõige raskem kätte saada siis, kui ta surub selle kahe käega omale kõhu peale ja tõmbab kägarasse. ja sihile jõudmiseks on vaja energia suunata eesmärgile, mitte kusagile enda sisse või seljataha, jne. aikido on need lihtsad tõed võtnud oma esmaseks printsiibiks. aga sellised asjad, et näpud peavad näitama liikumise suunda ja ranne olema lõtv, sest siis on liikumises õige jõud sees, või et keha peab olema täiesti pingevaba, sest ainult nii pudeneb vastane su küljest maha, või et kui sa surud oma energia alla, maa poole, oled sa nii raske, et keegi ei jaksa sind üles tõsta - nendele asjadele mul ei ole veel seletust, aga ma tean, et nad töötavad.

mul oleks aikido kohta öelda veel palju, aga ma lõpetan nüüd ära. ainult üks asi veel. mulle meeldib aikido väga eelkõige sellepärast, et trennis on mu paha tuju nagu peoga pühitud. see ei ole klišee, vaid täpne kirjeldus. ma võin minna trenni muremõtetes, aga kui ma astun dojole, on kogu kõrvaline kraam hetkega läinud, nagu mingi suur hiiglaslik käsi oleks lõdva randmega selle minema pühkinud.