minu looduv must vöö

spordiblogi "minu rauast kops" teatab: andsin täna hommikul oma elu esimese, aikido 6. kyu eksami. mind võib õnnitleda. ma ise õnnitlen ennast, ja palavalt. vöö jääb esialgu samaks - aikido on stiilselt värvivaene, enne musta tuleb küll veel pruun vöö, aga selleni on mul mõni eksam aega. musta vööni on minna kuus eksamit. ja võib-olla kusagil kümme aastat. töö käib. ah, ma niisama, efekti mõttes - vöö värv pole tegelikult üldse põhiline.

eksam oli väga huvitav kogemus, sest kogu selle tseremoonitsemise peale, mis asja juurde käis, tuli kerge närv sisse, lisaks anti mulle vastaseks üks valge vööga, kuigi mitmeaastase kogemusega poiss, kes oli pahaaimamatult trenni tulnud ja läks eksamiuudise peale täitsa verest välja. aga ta oli hea vastane, oskas muga koostööd teha ning oli minu kaalus ja pikkuses. kahemeetristega on märksa keerulisem hakkama saada. aga sellest närvist. aikido on natuke nagu jooga - olemuslikult rahustav. võitluskunst küll, aga lõdvestav ja rahustav. viib pinged minema ja toob harmoonia. kõlab nagu teereklaam, eks? närvis ja pinges olles ei tule aikido välja ka. nagu teeks samu liigutusi, aga pole üldse see. on üks harjutus, üks jalalöögi blokk, mille ajal, kui seda õigesti teha, tekib peopesade vahele kuumus. täna eksamil seda tehes ma tundsin, et käed on külmad. kuumust polnud. närv oli sees. aga kuna aikido hakkab ise närvi vastu võitlema, tekkis selline huvitav vee ja tule efekt. eksam kestis tund aega ja vist meil kõigil tuli lõpp palju paremini välja kui algus.

ja veel üks huvitav asi. ma olen aikidos üldiselt andekas õpilane, aga treeneri põhiline etteheide mulle on, et ma olen liiga tagasihoidlik ja liiga hooliv. ma olen ausalt öeldes väsinud seda kuulmast. trennis tuleb aegajalt ette koomilisi situatsioone, mil ma küsin pärast heidet end matilt kokku korjavalt vastaselt, enne kui ma ise arugi saan: kas oli väga vastik? ei olnud, väga hea oli, vastavad nad siira näoga. nii et eksamil püüdsin ma teha nii, nagu see päriselt käib: "hoida punkti". st kui kusagil sinu ja partneri vahel on tasakaalukese, teie vastastikuse teineteisele suunatud jõu südamik, üks kõike määrav punkt, siis sa pead selle endale saama. sina oled tasakaalus, partner on tasakaalust väljas. sina kontrollid olukorda, tema on juhitav. sina jääd rahulikult seisma, tema kukub pikali. ma arvan, et kõik võitluskunstidega kokkupuutunud inimesed tunnevad seda punkti. kui sellele teadlikult mõelda, siis seda punkti endale hoida ei ole tegelikult üldse keeruline, aga mul oli terve eksami vältel kerge kognitiivne dissonants: siin ma nüüd jälle olen, tema käis just laksuga matile pikali, mina seisan rahulikult püsti, kohe ta tõuseb, aga mitte kauaks... nii et ma läksin pärast eksamit lohutavalt oma partnerit kallistama, tema aga oli muidugi rõõmus, et mul nii hästi välja oli tulnud.

kogu selle sporditalve juures on üks eriti äge kõrvalnähe. ma avastasin ühel päeval peeglisse vaadates üllatusega, et mu käsivarred on hakanud kuju võtma. vat, mis tähendab, kui ronida meeste mängumaale. saad omale ilusad käed.