üks vana pilt

see on minu perekond
kusagil eelmise sajandi esimestel kümnenditel
paremalt esimene naine on mu vanavanaema
õdedest kõige vanem
mustas
mees jäi tal maailmasõtta
hea mees oli
(kirjutas luuletusi, armastusest, sõjast ja isamaast. olen lugenud. vanavanaema hoidis elu lõpuni seda kaustikut alles, koht ja aeg ilusti salmi juurde märgitud, 1905, jaroslavl või 1912, tuimõisa. vanavanaema ise kindlasti ei luuletanud, ta oli praktiline naine, kuri ja käre, aga oma poeedist meest armastas, hirmsasti armastas, ja luuletused hoidis alles.)
poiss vähemalt on terve ja kasvab,
talusse peremeheks.
kerge pole,
pere vaja üleval pidada,
ema on juba mitu aastat surnud
(ja tema ema oligi ellu, kelle nimi nüüd hoopis minuga ringi käib, sest kellelegi tuli ükskord palju aastaid hiljem parajal hetkel meelde, et oli kunagi üks ellu, ja miks mitte lapsele tema nimi panna. ellu mees on juba ammugi uue naise võtnud, sellega veel ühe tütregi saanud. neli tütart. ei tea, kes seal peres õigupoolest perenaine oli, minu vanavana või isa uus naine, eks neil oli klaarimist, vanavana jõudis hiljem, mitukümmend aastat hiljem mu ema üles kasvatada ja ma olen kuulnud küll, kui kange naine ta oli, ei kujuta hästi ette, et ta oleks uuele naisele, pealegi endavanusele, lihtsalt juhtimise üle andnud, enda pere juhtimise)

ma lihtsalt ei saa seda pilti peast. oma vanaisa 87. sünnipäeval esimest korda nähtud, venna telefoniga üles pildistatud fotot. seda elu niidikest, mis viimaks minuni toob, ei ole sellel hetkel veel olemas. minu vanaisa ei ole veel olemas. on tema ema, mustas kleidis, ja poolvend. aga varsti pärast seda päeva, mil nad kogunesid fotograafi ette seisma ja kõik lapsed pidid kinnitama lillekese ehteks külge, pidi ilmuma korraks pildile mu vanaisa isa, keda vanavanaema ei viitsinud hiljem eriti meenutada ja kellest vanaisa mäletab ainult kirstu suures toas, tuli ja kadus, aga selle elu niidikene, mis lõpuks minuni toob, sai võimalikuks.
ja see lugu, minu vanavanaema lugu, läheb edasi nii, nagu eestlastel ikka, sama uskumatult ja hirmsalt ja uhkelt ja visalt nagu ikka. siin pole elu veel õieti alanudki. vanavanaemal on küll selline pilk, nagu elu oleks juba läbi, ema maetud, mees maetud, ei enam ei tule midagi. aga tegelikult on õige elu veel ees. ja õige kannatus on veel ees.

ma vaatan seda pilti nüüd juba peaaegu kuu aega, ei saa vaatamata jätta ja näen siin ainult surma. selle minunimelise naise surm ja sõtta jääma määratud luuletaja surm ja surm minu vanavanaema pilgus, ja see pilt ise on üksainus surm, ühel soojal päeval kunagi, oh, jumal teab, sada aastat tagasi, olnud hetk, täitsa juhuslik hetk, kui koguneti korraks fotograafi ette, ja juba oligi hetk läinud ja elu edasi läinud, aga kujutis tardus paigale.
ja ometi elu niidikesed
kummalisi ja väänlevaid teid pidi
ajavad näod mullast välja

:)
there