esimesel nädalal oli vaja end sisse seada ja linnaga tutvuda. teisel oli vaja erasmuslastega suhted sisse seada ja koolisüsteemiga tutvuda. kolmas läks kuidagi iseenesest mööda. nüüd, kus pole vaja enam muretseda, ega mul öösel magades külm ei hakka või ega ma homme üksindusse ei sure, hakkab järgnevate siinolekukuude suhtes mingi pilt tekkima. mingil hetkel tundus, et hurraa, ma olen siin ja saksa keel teeb end mulle ise selgeks! aga siis läksin eelmisel reedel oma esimesse saksa keele tundi, meid jaotati testi tulemuste järgi rühmadesse ja ma olen grundstufe 3, see tähendab, algtaseme viimasel astmel. okei, arvestades mu senist taset, on see isegi hea tulemus. ja tunnis selgus, et peaaegu kõik meie rühmast on siin juba teist semestrit. mida, mõtlesin ma, te olete siin pool aastat õppinud ja hänginud ja ikka veel räägite nii labasel tasemel? hakkasin vaikselt taipama, et siin saab rahulikult oma aja ära tshillida ka ilma saksa keele oskuseta. robertaga räägin ma lihtsat inglist, üritan mitte raskeid sõnu öelda. linda ja jeniga naudin võimalust rääkida kogu oma inglise keele sõnavara raames, sest nad
actually saavad aru. milline rõõm! annekesega chatin netis saksa keeles nii, et sõnaraamatud on ees lahti. aga sakslaste kiirest lobast on ikkagi jõle raske veel aru saada. ja loengus on väga nõme istuda, kui kogu klass naerab õppejõu killu peale, ainult mina vaatan lolli näoga ringi :) ja pühapäeval kohtasin poola tüdrukut, kes minuga ühel ajal siia tuli ja alguses saksa keelt küll rääkis, aga komistades. ütlesin talle midagi inglise keeles ja ta vaatas mind tuhmi näoga, sain aru, et ta on täielikult saksa keele peale üle läinud, see on võibolla peale poola keele hetkel ainus aktiivne keel ta ajus. terve eelmise nädala olin ise aga ametis ühe ingliskeelse raamatuga, mida ühe inglise fillide kursuse jaoks lugema pidin, kirjutatud 1923.a ja seetõttu rääkisin vahepeal hoopis vanas inglise kõrgstiilis :) nonii, mõtlesin, see peab muutuma. nii et nüüd loen saksa popi noorkirjaniku, benjamin leberti (s.1982) debüüti ja õpin iga päev vähemalt 25 uut sõna. ei maksa end ka liialt üle koormata, eksju! lindaga leppisime kokku, et alates maikuust suhtleme saksa keeles. ma olen üldiselt keelteoskuse koha pealt üsna kõva peaga, mu mõtted on alati millegi muuga ametis ja aju otsustab salaja, et neid võõraid barbaarseid sõnu pole lihtsalt vaja meelde jätta. samal ajal tundub mulle, et kaks keelt on elamiseks siiski liiga, liiga vähe. päris mage oleks siit tagasi tulla, olles omandanud vaid igast olukorrast välja päästva "ich habe nicht verstanden". nii et: harjutust - alga!
