4 päeva veel

tervitusi kõigile tarkadele inimestele, kes lükivad sundimatult mõtteid üksteise otsa, kuni neist saab hea ja suur uurimus. kui te, sellised inimesed, olete kusagil olemas, siis ma tervitan teid!
kirjutades oma magistritööd, oli mul vahepeal desktopil see pilt rosalind kraussist:



rosalind krauss on ameerika kunstiteadlane, muuhulgas ka ajakirja october üks asutajatest, mis eriti selle algusaegadel oli väga oluline ja kõrgetasemeline, kriitilise ja poliitilise suunitlusega kunstiajakiri. kui sotsiaalse kunstiteaduse loengus õppejõud meile, kunstiteaduse magistrantidele seda pilti näitas, käis auditooriumist läbi kahin. kuidas see on võimalik, et üks naine on nii tark ja nii ilus?? jah, katkestas lektor meie reaktsiooni nähes oma mõttekäigu, see on tõesti kaunis rosalind krauss, kirjutamas oma doktoritööd. vaadake, kuidas ta seal istub, koduses öösärgis, kondiste õlgadega, pilk nii rahulik ja tõsine, samas nii teraselt analüütiline, samas nii naiselikult tundlik! nagu oma õblukese kehaga kirjutaks seda tööd, mida kogu maailm hiljem tsiteerima hakkab. (sellist muljepuhangut õppejõud enam kuuldavale tuua ei söandanud, seda me kõik järgnenud pühalikus vaikuses mõtlesime. ma arvan. mina küll mõtlesin. ja ütlesin praegu, siin.)
muidugi ei tuleks ma sellise ülbuse pealegi, et end rosalind kraussiga võrrelda. või noh, just selle peale ma ju tulingi, ainult et sarnasusi on vähe. minu töö valmimine näeb välja nii:


seega koristasin õige pea rosalind kraussi pildi desktopilt.

kultuurivõrdluse kiirnuudlid

teil siin põhjamaal on ikka arktiline kliima. täna poodi minnes panin mütsi pähe. kindaid oleks ja vaja olnud. kui eestis on 20 kraadi, on vaja jope selga tõmmata. kui kielis oli 20 kraadi, võis minna plätudes. mp3-mängijas on muusika vahetamata, mis tähendab, et mu jalad kõndisid poodi, aga ma ise sõitsin rongis läbi saksamaa.
ja ainult eestlastele ja ameeriklastele tundub normaalne, et supermarket on ööni lahti. ning et kauba peale saab igaks juhuks kümme kilekotti.
kui võrrelda magistritööd maratonijooksuga, siis olen paaril viimasel päeval lidunud nii, et võhm väljas ja veremaitse suus, tagasi vaadates aga avastanud, et liikusin edasi tervelt.. meetri. liiga halvasti joostud meetri, pealegi - tuleb tagasi minna ja paremini teha.

sest me armastame sentimentaalsusi

eelviimane hüvastijätt: maxi. saksa tüdruk, kelle süda on eestis.
tänane skoor: maxi: 99% deutsch, 1% estnisch. mina: 90% deutsch, 9% englisch, 1% estnisch.

ps. mu tühja toa nurgas seisab üks tumesinine kohver. piidleme üksteist kahtlustava pilguga: ma kardan, et ta kaal ületab lubatud 32 kg. asju ära visata on nõme, niigi kõnnin homme hommikul kell 7 oma unesoojade voodiriiete ja lisatekiga prügikasti juurde. minust jääb järgmisele elanikule (kes on kena poola poiss. ((tema: "kust sa pärit oled?" mina: "eestist." tema: "aa! mu tüdruksõber on ka leedust!"))) veekeedukann, sööginõud, peegel, vaip. viimased kaks peitsin hélèn`i kappi, sest siin on mingi imelik asjade mahajätmise keelupoliitika. lennukiga kolimine on keeruline logistikaaktsioon.

peinlich

vabandust, et pole endast mõnda aega märku andnud. olen tegelenud intensiivse viimase nädala elamisega koos siinsete sõpradega, mis tähendab eelkõige pidutsemist ja piinlike piltide tekitamist facebooki ja sõprade mäludesse. kõrvalnähuna sukeldumine tutvusse saksa kutiga, kes värvib oma ripsmeid (kuid see ei ole kaugeltki mitte ta suurim veidrus), kui jäänud on vaid loetud päevad kojunaasemiseni. gut gemacht.

ps. keeleoskuses on vaatamata kõigele märgata edasiminekut, sest tänane date maxiga nägi juba välja selline: mina: 50% englisch, 50% deutsch. maxi: 98% deutsch.

päev pildis + teemalaiendus vmt

see algas. kieler woche. mida kõik siin algusest peale pikisilmi nagu jõuluvana oodanud on. maailma suurim purjetamisfestival. põhja-euroopa suurim suvefestival. midaiganes. igal aastal pidavat kohale voorima üle 3 miljoni inimese. hirmutav. ma ei saagi päris täpselt aru, mis nad siin teevad. tean, et kui minna keskusest eemale, kus põhiline purjetamispunkt asub, saab laevadele ronida. well. keskuses festivalialal oli tunne nagu folgi söögitänaval, ainult et see on 3 km pikk. eile õhtul oli õnneks parem tunne, sest peol olid inimesed rõõmsad nagu esimesed kevadised sokukesed ja kõigil oli puhkuse esimese päeva nägu peas. ja õhtuti on tasuta kontserdid.
pildil on peale minu ja mu eestisse tulekut ootava soengu veel roberta ning tema sõber eugene (koba peale kirjutasin, ei tea kuidas õige on), 30.a jaapani poiss, kellele pakuks maksimaalselt 23.a, kes tegi geoloogias või milleski sellises doktorikraadi ainult selleks, et avastada, et lähim koht, kus ta tööd saab, on veidras saksa väikelinnas. see jaapani poiss ja ta õde on juba mõnda aega plaaninud reisi tallinnasse. imestus ja respekt alati, kui kedagi huvitab, kui keegi tallinna nime varem kuulnud on.

a, kolmapäev tuleb ärev, sest nad ütlesid, et ükskõik kumb võidab.. löömaks läheb ikkagi.