Showing posts with label meie oma on parem. Show all posts
Showing posts with label meie oma on parem. Show all posts

Friday, August 15, 2008

kuidas taanlane ja eestlane skype pärast kiskuma läksid

koht: dresdeni vanalinna maaliline välikohvik.
miljöö: pärastlõunane meeldivalt soe päikesepaisteline ilm, turistid võtavad kohvipausi ja jälgivad, kuidas teised samasugused kõike ettejuhtuvat, kael pikal, uudistavad ja pildistavad. on reisi kuues päev.
tegelased: mina ja taani-linda
atribuutika: kaffee mit milch, apfelstrudel mit eis

linda: eriti naljakas oli, kui jen`i vanavanemad küsisid mult, kas ma skype`i tean. ma mõtlesin, et kamoon, nagu MIDA! skype ASUTATI taanis!
ellu (pillab õunastruudli tüki suust, puristab kohvi üle laua, keha läbistab kerge kontrollimatu tõmblus): (hüsteeriliselt üle kohviku karjatades) EEEEEEEEEEEEEEEEEEEIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!!!!!!!!!!!!!!!!! SKYPE ASUTATI EESTIS!!!!!!
linda: EI! TAANIS!
ellu: EI! EESTIS! ma olen selles 100% kindel!
linda: no ma olen ikka ka VÄGA kindel!

raske situatsioon. tõde on vaja jalule seada, ja KOHE. internetikohvikut ei ole läheduses, või kui on, maksab minut sada raha. avastan, et mu saksa telefonikaart ei tea tuhkagi ei taavist ega jaagupist, kes võiksid mind aidata. linda sms-ib björnile, kes sakslasena võib anda erapooletu vastuse. peagi saabub sõnum, mis laastab mu moraalselt täiesti: asutajad olid taanlane ja rootslane.
ma ei alistu. järgneb paar palavikulist, rahutut, painajalikku ööd, enne kui saan mulle sobiva vastuse ja kirjutan lindale oma kaitsekõne. tegu on ju ometi eesti rahvusliku uhkusega, ja ma ei saa lasta taanlastel seda niisama lihtsalt üle võtta, kukkugu või sada taani lippu tallinnas taevast alla!


tegelikult lõime peale tülipuhangut lindaga mõlemad silmad häbelikult maha ja rääkisime tükk aega sellest, kui tobe see on, kui taanlased ja eestlased mõlemad taovad omale mingi suvalise modelli või näitlejahakatise puhul uhkelt vastu rinda: ta juured on meie kodumaal! ja mõtleme salaja enda ette, et ei tea, kust see tobe rahvuslik uhkus nüüd nii totra koha peal välja lõi.

igatahes, umbes poole tunni pärast haaran oma netitelefoni ja teen konverentskõne linda (asukoht: kõrvalmaja ühikas) ja jeniga (asukoht: chicago, usa) ja olen päris rõõmus, et korra riigipiiride kiuste sõprade häält kuulda saan.

Saturday, May 3, 2008

lüübek läbi nohu

"sõda on kõigest argpükslik katse rahuaja probleemide eest põgeneda", ütles thomas mann ja tegi sõdivalt saksamaalt sääred. lüübekist tegi ta juba 16-aastaselt sääred, aga sellele vaatamata ehib lüübek end tema sulgedega, nagu ilmselt ka münchen ja linnad usa-s ja šveitsis, kus ta pärast elas. thomas manni muuseum lüübekis on tore, mulle tundus et asjalikult tehtud ekspositsiooniga ja pealegi ilusa kujundusega, kui satute, minge.
aga kõigepealt traditsiooniline turistipilt, tulistatud kaks sammu peale bussist maha astumist, kus mina ja ninjah (hääldada ninjo, kuigi jah, võiks ka lõbusamalt) demome oma head värvitunnetust h&m-ist ridikülide valimisel ja jen ja linda teevad meile soojendust.

sakslaste sõjas kaotatud vana arhitektuur on neile nagu amputeeritud jalg, mille pärast nad lakkamatult põevad. võibolla natuke ülepaistutatud väide, aga.. ma kohtan seda ikka ja jälle. lüübek on muidugi see eeskujulik, keda alati ette lükatakse, nii et ma arvasin ka, et seal käivad inimesed keskaegsetes riietes ja iga tänavanurga peal on narr või siis keskajabänd ja lahked kõrtsiemandad pakuvad isuäratavaid maiusi või midaiganes.
no okei, nende linnaväravad on kaks korda suuremad kui tallinnal ja marienkirsche, püha maarja kirik, siis, oli seest väga ilus ja kohutavalt suur ja selle oreli üle tuli millegipärast veel eriti palju imestada. mingi värk johann sebastian bachiga, kes 20-aastaselt jala nagu kristjan-jaak selle oreli pärast lüübekisse oli tulnud, või midagi sarnast. aga nende bernt notke 1942.a põlengus hävinud "surmatants" oli haledalt pisikeste fotodena kapaplaatidele liimitud ja ühe samba külge vaatamiseks torgatud, ma tean aga ühte kirikut euroopas, kus selle töö teist versiooni originaalis näha saab. okei, ei ole ilus niimoodi parastada.

need marienkirsche kellad kukkusid 1942.a õhutõrje käigus tekkinud tuules alla (ma ei tea tegelikult täpselt, kuidas see nii saab olla, aga alla nad olid tulnud, selles ma veendusin oma silmaga, ja olid selle käigus natuke mõlki läinud, vaatepilt kandis mõjusat dramaatilist nooti, nagu oleks tegu väga hea kunstiga, ainult et kunstnikuks oli sõda, uuuuu..... [ähvardavalt].
nonii, tagasi selle punkti juurde, et lüübekil on küll .. [loetelu], aga!! [meie oleme paremad]:
jah, et, tallinn hingaku kergendatult, sest tal ei ole küll nii suuri torne, aga tänu sellele on tal ka vähem turistikraami. 2-euroseid salle ja päikseprille peatänavat ummistamas ja nii.
lisaks: lüübeki raekojaplats näeb välja selline:


ei tahtnud jälle kuidagi pildile mahtuda, aga no saage aru. see vasakpoolne seal on raekoja juurdeehitus, mitte kogemata juhtunud kattuv kaader, või midagi. 180 kraadi ja:


ok, tunnistan, et ka fotod on kuidagi erakordselt kobad tulnud :D aga see ei vabanda teda välja, ei vabanda. keset platsi käis selline palagan nagu oleks tsirkus linna tulnud, ainult et kõik märgid viitasid, et see toimub läbi turismihooaja igapäevaselt. kui ma oleks kohalik, siis ma vihkaks turiste ja käiks raekoja platsilt läbi ainult kõrvatroppide ja silmaklappidega. kombinatsioon kolm batuuti, väga halb populaarsete poplugude kavereid mängiv tüüp, seitse nänniputkat ja mingi sünteetiline vene kalinkat ketrav leierkast on hullem kui briti poissmehed, uskuge :)

martsipani ei ostnud.

homme lähen kirbuturule ja loodan, et tuumanohu annab selleks ajaks järele.