kassidest ja unenägudest

mõnikord tulevad päeval kogetud pealtnäha tähtsusetud episoodid unne kaasa. see on elementaarne fakt.
näide: vaatasin hiljuti vanemate pool mtv-d, sealt tuli pussycat dolls`i video "when i grow up". pööritasin silmi, kaotasin kõnevõime, leidsin et noorus on hukka läinud. öösel ärkasin üles ja avastasin, et äsja jooksnud unenägu oli varustatud sündmustikule sügavamat tähendust ja veenvust andva soundtrackiga. guess what. muidugi seesama lugu. kuigi ma olen mõneti uhke, et mu unenägudel on soundtrack, liigitaks selle filmi siiski painajaks.

teinekord juhtub vastupidi: unes nähtu juhtub tulevikus ilmsi. see on esoteeriline jamps. aga mul on kindel tõestus: ärkasin täna öösel selle peale, et olin unes nunnude kassipoegade pesakonnale kogemata peale astunud. halva visuaali peletamiseks võtsin ette andrei hvostovi novelli "sinised mäed", mis vaatamata mõnedele vängetele detailidele tundus olevat paras öine undedevaheline lugemine - kuni saabus novelli finaal, kus elu paneb 7-aastased lapsed ootamatult vastakuti raskesti haavatud ja piinades vaevleva ning haledalt mäuguva kassipojaga. selle peale ei hakanud ma uinumisega enam riskima, tõusin üles, kell oli umbes 4, olin selles magalas ainsana ärkvel nagu kafka öövalvur.

ps. hvostovi novellikogu "võõrad lood" saan varsti läbi ja laenan hea meelega välja, soovitan ka, kuigi ühe loo lõpu nüüd ära spoilisin.

kuidas taanlane ja eestlane skype pärast kiskuma läksid

koht: dresdeni vanalinna maaliline välikohvik.
miljöö: pärastlõunane meeldivalt soe päikesepaisteline ilm, turistid võtavad kohvipausi ja jälgivad, kuidas teised samasugused kõike ettejuhtuvat, kael pikal, uudistavad ja pildistavad. on reisi kuues päev.
tegelased: mina ja taani-linda
atribuutika: kaffee mit milch, apfelstrudel mit eis

linda: eriti naljakas oli, kui jen`i vanavanemad küsisid mult, kas ma skype`i tean. ma mõtlesin, et kamoon, nagu MIDA! skype ASUTATI taanis!
ellu (pillab õunastruudli tüki suust, puristab kohvi üle laua, keha läbistab kerge kontrollimatu tõmblus): (hüsteeriliselt üle kohviku karjatades) EEEEEEEEEEEEEEEEEEEIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!!!!!!!!!!!!!!!!! SKYPE ASUTATI EESTIS!!!!!!
linda: EI! TAANIS!
ellu: EI! EESTIS! ma olen selles 100% kindel!
linda: no ma olen ikka ka VÄGA kindel!

raske situatsioon. tõde on vaja jalule seada, ja KOHE. internetikohvikut ei ole läheduses, või kui on, maksab minut sada raha. avastan, et mu saksa telefonikaart ei tea tuhkagi ei taavist ega jaagupist, kes võiksid mind aidata. linda sms-ib björnile, kes sakslasena võib anda erapooletu vastuse. peagi saabub sõnum, mis laastab mu moraalselt täiesti: asutajad olid taanlane ja rootslane.
ma ei alistu. järgneb paar palavikulist, rahutut, painajalikku ööd, enne kui saan mulle sobiva vastuse ja kirjutan lindale oma kaitsekõne. tegu on ju ometi eesti rahvusliku uhkusega, ja ma ei saa lasta taanlastel seda niisama lihtsalt üle võtta, kukkugu või sada taani lippu tallinnas taevast alla!


tegelikult lõime peale tülipuhangut lindaga mõlemad silmad häbelikult maha ja rääkisime tükk aega sellest, kui tobe see on, kui taanlased ja eestlased mõlemad taovad omale mingi suvalise modelli või näitlejahakatise puhul uhkelt vastu rinda: ta juured on meie kodumaal! ja mõtleme salaja enda ette, et ei tea, kust see tobe rahvuslik uhkus nüüd nii totra koha peal välja lõi.

igatahes, umbes poole tunni pärast haaran oma netitelefoni ja teen konverentskõne linda (asukoht: kõrvalmaja ühikas) ja jeniga (asukoht: chicago, usa) ja olen päris rõõmus, et korra riigipiiride kiuste sõprade häält kuulda saan.

hammas hamba vastu, juhhei!

vaatasin eile mängu campus-suite`i turvalises õhkkonnas. tudengite pesa, türklasi pole, kaklusohtu ka mitte. mingit kismat ei olnud ka õhtul linnas näha, õnneks, peale paari kurva näoga türklase. spiegel kirjutab, et hundid ja rebased vaatasid mängu sõbralikult kõrvuti (türgi on rebane onju, sest see on punane ja väiksem). löömaks läks dresdenis, kus mingi kamp kebabi-putkat ründas. ilmselt olid türgi võidu puhul seda plaaninud, hammas oli verel ja nüüd oli nii kahju tegemata jätta. ah, lähme enivei, paras neile siis et kaotasid! küll aga kardan, et türgi võidu puhul oleks "peremehed" palju rohkematel juhtudel "immigrantidele" kohta kätte näidanud. (või noh, see nõme vähemus, kes end "peremeesteks" peab. keda on vähe, aga siiski piisavalt, et silma paista.)
tegelikult meeldib mulle kõige rohkem mõte kohalikust türklasest, kes läks mängu vaatama win-win positsioonis, sest võidab kas päritolumaa või praegune kodumaa. pärast mängu oli väga tavaline pilt signaalitavast autost, mille akendest, akna- ja tagaluugist inimesed poolenisti väljas olid ja saksa lippe lehvitasid. ühest autost küünitasid aga tjuudid välja nii saksa kui türgi lipuga. see oli mu lemmik vaatepilt.
lugesin eile kristevat, kes refereeris freudi, et viha ja kartus võõra vastu tuleb sellest, et tunneme neis ära midagi iseendast, mingi välgatuse sellest võõrast (uncanny, unheimlich), mis me endi sees on. et kui saaks võõraga endas paremini läbi, kardaks teda vähem, oleks kogu ülejäänud maailm ka vähem võõras. mulle tuleb sellega meelde siinne suure saksa lipuga türklasi vihkav björn, kel on taskus norra pass.
ja siis ma mõtlen, et meil, eestlastel, on ju ka oma rebane, õigemini, karu. ja et persse, äkki peakski järgmises mängus justnimelt kiuste venemaa poolt olema. et võõraga endas parematesse suhetesse saada, või midagi.