hamburgis oli eile "avatud muuseumide öö", mis tähendas, et 45 muuseumi üle linna oli kell 18-03 ühise piletiga (tudengile 8 eurot) külastatavad. ma arvasin, et saan rahus mõned näitused üle vaadata, mis eelmine kord, kui käisin, juba uksed kinni olid pannud. ma ei teadnud, et see nii suurejooneline ja festivaliformaati üritus on, rahvast oli nagu murdu ja lakkamatult sõitsid ringi eribussid, mis inimesi mööda kaugemaid muuseume vedasid. esimene pilt on hamburgi fotograafi karin szekéssy retrospektiivilt kunsti- ja käsitöömuuseumist, teine bussisabast deichtorhallen`i platsil, kus asus ürituse süda, see on siis umbes haubtbahnhofi taga ja natuke edasi, kus peaaegu kõik kaasaegse kunsti pesad kobaras koos on.
ma pean veel harjutama suurnäituste külastamist, minuarust on see täiesti ogar formaat, sest näituse vaatamine on külastajale võimalikult raskeks tehtud. ma lähen alati närvi, sest nii palju inimesi on, õhus nii palju elevust, formaat nii suur et kohe alguses tekib tunne et püha müristus ma ei jõua elusees seda kõike ära vaadata, siis kappad kiirelt pilku üle libistades läbi saalide ja oled kahe tunni pärast nii kurnatud, et lahkud ja vaatad hiljem puhanult ja rahunenult kataloogist järgi, millega siis õigupoolest tegemist oli. ma arvan et selline formaat nõuab nii füüsilist vastupidavust kui kannatlikkust ja tasakaalukust. reisida pool kuni poolteist päeva, et seda näha, ja siis kohal olles tunda: "palav / pissihäda / joogijanu / õhku pole / kõik trügivad / mis see on, vist mingi jama / mingi tekst, ei viitsi lugeda / pean teada saama, mis järgmises saalis on."
muuseumiöö puhul on kaks tegutsemisvõimalust: vaadata enne netist järgi, mis sind huvitab, keskenduda ja lülitada hoolimata inimeste trügimisest ja melust kõik muu välja, või siis voolata lihtsalt massiga kaasa ja ampsata juhuslikult kõigest midagi. ma tegin mingi vahepealse variandi vist, sest päris äge oli vahepeal astuda suvalise bussi peale, valida tunde järgi peatusi, lonkida vahepeal mööda põnevamaid tänavaid ja siis võtta jälle inimeste sappa, kes sind vajaliku bussipeatuseni juhatavad. tänu sellele sattusin ka mingitesse sadama-, kohvi ja tee ning automuuseumidesse, kuhu ma muidu elusees vist ei viitsiks minna. kohvimuuseum (mis tegelikult oli, vaatasin sõnaraamatust järgi, laomuuseum (der speicher)), asus väga nunnus majas, ilmselt kunagises laohoones, kust avanes tore vaade jõele ja linnale. kõrvalepõike korras tekitavad sellised vanad majad, kitsad trepid ja siseõued mulle siin kerge kripelduse hinge, sest see oleks nagu tallinna vanalinn, mis mult siin ära võetud on (nagu öeldud, on kiel ehitatud peamiselt peale II ms) - see kripeldus on midagi, mida ma adun ainult siis, kui nende tallinna teisikutega kokku puutun, muul ajal on ta latentne. maitea, ma ise imestan ka, mis värk sellega on, igatseda mingi tallinna keskaegse arhitektuuri järgi kõlab ju tegelt jumalast ebausutavalt ja ogaralt, aga noh, need asjad tulevad ilma hoiatamata ja seletamata, kust mina tean, kust nad pärit on või mida öelda tahavad.
proosalisema ja elulisema (jah, veel elulisema) poole pealt: mul on kahju, aga on asju, mis lihtsalt ei sobi kokku. näiteks minu suurlinnaarmastus ja minu absoluutsed debiilikupaberid orienteerumises. seekordne error seisnes transpordivahendite valikus. hamburgi minnes suutsin valida rongi, mis peatus vist igas schleswig-holsteini väikelinnas ja -külakeses. öösel tagasi tulles jäi rong tehnilise rikke tõttu pool tundi hiljaks, maitea, ilmselt seisnes rike selles, et mina teda seal perroonil ootasin. ööbussiga tavalisest lähemasse peatusse sõitmine tähendas kaht pikka bussipeatusevahet jala mööda täiesti üksildast kriipit teed, viimane kord, kui seda teen. ma vajan ratast.
loobusin tänahommikusest purjetamisüritusest vahetusüliõpilastele, magasin kaua ja nägin palju veidraid unesid.
