ja metrood laulavad sulle unelaulu

väsind loom jõudis hamburigst tagasi. ehk aitab ka sellest linnast, vähemalt selleks suveks? mitte et linnal midagi viga oleks, oh ei.
külastasin blockbuster-näitust hamburger kunsthalles - ülevaade mark rothko loomingust. oli vist sorokin, kes kirjeldas eri vene kirjanike manustamisest tekkivaid kaife ja leidis lõpuks, et dostojevskit puhtalt panna on bad trip, peaaegu et surmalaks. liiga kange. rothko oli ka liiga kange, võitlesin seal näitusel iiveldusega, vaatamata külastajate tunglemisele, kes asja natuke lahjendasid. ülevoolavasse emotsioonide kirjeldusse laskuda on moodsa aja professionaalsel kunstiteadlasel muidugi lubamatu, eriti sellise vanakooli kunstniku, ameerika ekspressionistide eelkäija puhul (pole ju kontseptuaalne kunstki :P), aga no ei saa küll ta töödest reprode põhjal õiget sotti, ei saa. tüüp ise püüdles oma maalidega religioosse kogemuse tekitamise poole ja ma ütlen, sellised värvilärakad on tõesti karmid, kui sa just värvipime ei ole. näituse ajaleht soovitas minna lähedale, päris pildi ligi, nii pidi õige kogemuse saama. proovisin, aga no see on ka karastatud kunstituristi jaoks liiga karm, nagu puhas viin paljalt, külmalt ja kulistades. psühhedeelne. kui kõrvus orelihelisid kuulma hakkasin, põgenesin hirmunult, tagasi vaatamata.
muidu nagu blockbuster ikka, traditsiooniline ülevaade eri loomeperioodidest ja suur külastajate arv. vähemalt täna seal minuga koos leidus küll hulgim fänne, järjekord oli ukse taga.
lahjendasin hiljem kunstvereinis bojan šarcevic`iga (c-de peal käivad erinevad katused, mida mu klaviatuur ei võimalda), kes oli teinud tavalist, viimasel ajal kah suht levinud "ruumiinstallatsioon käepäraste materjalidega" asja (klaas, puidulaastud, metall, oksaraod), ainult et selle kõik dramaatilise valgusega üles filminud ja suurtes saalides, kuhu kostub metroode müra, omakorda eri-disain-vigur-boksides eksootilise muusika (justkui nagu) saatel välja mänginud. nii, et vaatad ühe video ära, jalutad mööda saale ja otsid, kus järgmine kaamera vaikselt surisema hakkab. mõnus. kaasaegne religioosset kogemust tekitav kunst - erinevalt teise laine avangardist täpselt õige kangusega, magu ei tõmbu kokku, vastupidi - tunned end nagu kala vees, või tudeng loengus, või kodanik suurlinnas.
afterparty`ks oli see blumen ja midagi park, mida triin soovitas, ainult et põõsaste ja purskkaevude asemel eelistasin takseerida treenitud kehaga trikimehi, kes ümberringi istuma sätitud tütarlaste tähelepanu paistel saltosid ja muid surmasõlmi sooritasid. neid tüüpe, või siis nende sõpru, näeb iga kord hamburgis käies. ka mingi suurlinnale omane sümptom, kohandatud riitus. siis väsinud jalul kerge wanderung läbi gay-paraadi järelpeo ning tagasi koju.
mugavalt hamburgi saab nii: buss kieli rongijaama (0,5h), rong hamburgi haubtbahnhofi (1,5h), kohal. soodsalt hamburgi saab nii: buss kieli rongijaama (0,5h), buss hamburgi lennujaama (1,5h), buss nr. 110 metroopeatusse (20 min), metroo hamburgi haubtbahnhofi (20 min). tegin täna soodsa variandi ja olen seetõttu väga palju erinevates liikurites loksunud. magama.
foto on ainus täna hamburgis sooritatud klõps. "saksamaa peab elama, kui ka meie surema peame." "kaduge ära natsi-jamaga!" saksamaa kollektiivne süü strikes back, väsimatult.

turistina hamburgis

kuna kõik senised käigud hamburgi olid olnud teemaüritused, tuli teha ka üks korralik külastus turistina. võtsime linda ja jeniga schleswig-holsteini päevapileti ning lähenesime asjale põhjalikult.
turistid kloperdasid, kaardid näpus, raekojaplatsile, seejärel püha nikolase kiriku tühja sisemusse (see on üks neist saksamaal leiduvatest kirikutest, mille söestunud tornid on olukorras, kuhu sõda need jättis. jälle näide sellest, kuidas sõda teeb kõige sisendusjõulisemat kunsti), seejärel püha mihkli sisemusse (mille varemed ehitati pärast sõda üles ja mis on päris kirik) ja selle katusele, klõpsutasid palju pilte.
siis kloperdasid turistid sadamasse, ilm oli muutunud juba liiga palavaks, joogivesi ja jäätis sai kogu aeg jälle otsa ja jalad paistetasid sandaalides. turistid võtsid liini nr. 62, mis on päevapiletiga tasuta, ja sõitsid tund aega elbel, rääkisid kohalikega juttu, lappisid laual kaarte lahti ja vedasid näpuga järge ning imestasid ümbruskonna üle.
hamburgil läheb hästi, ta on arenev linn. käisime vaatamas hafen city nimelist linnaosa, mis täiesti nullist üles ehitatakse: miljon kraanat ja tellingut püsti, mõni uus ultramodernse arhitektuuriga maja juba valmis ja suunda näitamas, tee, mis totaalse ehituse vahel kulgeb ja järsku otsa saab, silm seletab vaid uusi ja uusi kraanasid ja tellinguid tihkelt üksteise otsas. tasuta saadud pilguheit tulevikku, veel tühjad valged lehed arhitektuuriajakirjas, täistuuridel töötav modernistlik unistus. tegin paar katset mööda mõnd tolmavat teeotsa tulevikulinna sisse joosta, linda ja jen kusagil taga ootamas, kuni mingi ehitustõke jälle mu tee sulges ning ulme kraanade taha peitu jäi.
panen selle pildi siia raske südamega, sest kõik mu pildid temast tulid haletsusväärsed, mõistetav ka, kuidas sa ikka ulmet üles pildistad. aga see on arhitektuuriavangard, mis seal praegu materialiseerumas on, nii et kes aasta või paari pärast hamburgi lähevad, pidage meeles.


seejärel kloperdasid väsinud turistid alsteri järve äärde jalga puhkama. seejärel müncheni õllekat imiteerivasse kohta sööma, mis oli täpselt nagu püssirohukelder, ja ma saan alles nüüd aru, kust eesti oma õllelaua ja -laulu traditsiooni saanud on, hehe, kuigi püssikas on oktoberfest kümme korda jutuks tulnud, aga ma ei ühendanud vist otsi ära. päris hea kodune tunne oli, kuigi jen käis ettekandjaga pildile poseerimas ja paare tantsupõrandal pildistamas. tundub et chicagos püssikat ei ole.
saabunud oli õhtu ja turistid võtsid metroo st. pauli linnaossa, reeperbahnile. ja nüüd tuleb reisikirjelduse melanhoolne osa, sest kuigi ma olin seal varem ikka paar korda käinud, ei olnud ma seni vist õieti märganud.


närvilise pilguga libud tänava ääres seismas ja turistide pilke vältimas, püksid tagumiku vahele kistud ja pluus eest lahti. kunagi ilusad, täna tühja pilguga noored narkarid oma koertega kükitamas, raha ootamas ja elu mööda saatmas. purjus kodutud improviseeritud pesades magamas, joomas, kerjamas, lällutamas, üksteisele lõuga sõitmas. puhkehetkel libud ja jõudu kogumas kliendid närustest hotellitoa akendest välja tänavale vaatamas. ja suur hulk turiste seda kõike põlevate silmade ja lõbustatud pilguga vahtimas. uhh. trööstitu elu tagahoov, millega parema meelega kokku ei puutuks. pööraks selja, võtaks metroo tagasi glamuursesse urbanistlikku unistusse ja unustaks need suurlinnaga kaasas käivad kõrvalnähud.
nii et lõpuks lasid väga väsinud turistid end veel raekojaplatsi vedada, et vabaõhukinos "der teufel trägt prada" ära vaadata. see läheb nüüd nende "erasmus-eksperimentide" arvele, eks. kuigi no film filmiks, tegelt oli see sumeda õhtuse linna atmosfäär päris mõnus, kõik need inimesed, kes kodust oma toolidega kohale olid tulnud, et õhtut mööda saata. sain neid vargsi vaadata ja mõelda, et huvitav, mis tunne on olla hamburglane.

kella kolmeks öösel jõudsime tagasi koju.

homme berliini.

die lange nacht der museen

hamburgis oli eile "avatud muuseumide öö", mis tähendas, et 45 muuseumi üle linna oli kell 18-03 ühise piletiga (tudengile 8 eurot) külastatavad. ma arvasin, et saan rahus mõned näitused üle vaadata, mis eelmine kord, kui käisin, juba uksed kinni olid pannud. ma ei teadnud, et see nii suurejooneline ja festivaliformaati üritus on, rahvast oli nagu murdu ja lakkamatult sõitsid ringi eribussid, mis inimesi mööda kaugemaid muuseume vedasid. esimene pilt on hamburgi fotograafi karin szekéssy retrospektiivilt kunsti- ja käsitöömuuseumist, teine bussisabast deichtorhallen`i platsil, kus asus ürituse süda, see on siis umbes haubtbahnhofi taga ja natuke edasi, kus peaaegu kõik kaasaegse kunsti pesad kobaras koos on.


ma pean veel harjutama suurnäituste külastamist, minuarust on see täiesti ogar formaat, sest näituse vaatamine on külastajale võimalikult raskeks tehtud. ma lähen alati närvi, sest nii palju inimesi on, õhus nii palju elevust, formaat nii suur et kohe alguses tekib tunne et püha müristus ma ei jõua elusees seda kõike ära vaadata, siis kappad kiirelt pilku üle libistades läbi saalide ja oled kahe tunni pärast nii kurnatud, et lahkud ja vaatad hiljem puhanult ja rahunenult kataloogist järgi, millega siis õigupoolest tegemist oli. ma arvan et selline formaat nõuab nii füüsilist vastupidavust kui kannatlikkust ja tasakaalukust. reisida pool kuni poolteist päeva, et seda näha, ja siis kohal olles tunda: "palav / pissihäda / joogijanu / õhku pole / kõik trügivad / mis see on, vist mingi jama / mingi tekst, ei viitsi lugeda / pean teada saama, mis järgmises saalis on."
muuseumiöö puhul on kaks tegutsemisvõimalust: vaadata enne netist järgi, mis sind huvitab, keskenduda ja lülitada hoolimata inimeste trügimisest ja melust kõik muu välja, või siis voolata lihtsalt massiga kaasa ja ampsata juhuslikult kõigest midagi. ma tegin mingi vahepealse variandi vist, sest päris äge oli vahepeal astuda suvalise bussi peale, valida tunde järgi peatusi, lonkida vahepeal mööda põnevamaid tänavaid ja siis võtta jälle inimeste sappa, kes sind vajaliku bussipeatuseni juhatavad. tänu sellele sattusin ka mingitesse sadama-, kohvi ja tee ning automuuseumidesse, kuhu ma muidu elusees vist ei viitsiks minna. kohvimuuseum (mis tegelikult oli, vaatasin sõnaraamatust järgi, laomuuseum (der speicher)), asus väga nunnus majas, ilmselt kunagises laohoones, kust avanes tore vaade jõele ja linnale. kõrvalepõike korras tekitavad sellised vanad majad, kitsad trepid ja siseõued mulle siin kerge kripelduse hinge, sest see oleks nagu tallinna vanalinn, mis mult siin ära võetud on (nagu öeldud, on kiel ehitatud peamiselt peale II ms) - see kripeldus on midagi, mida ma adun ainult siis, kui nende tallinna teisikutega kokku puutun, muul ajal on ta latentne. maitea, ma ise imestan ka, mis värk sellega on, igatseda mingi tallinna keskaegse arhitektuuri järgi kõlab ju tegelt jumalast ebausutavalt ja ogaralt, aga noh, need asjad tulevad ilma hoiatamata ja seletamata, kust mina tean, kust nad pärit on või mida öelda tahavad.
proosalisema ja elulisema (jah, veel elulisema) poole pealt: mul on kahju, aga on asju, mis lihtsalt ei sobi kokku. näiteks minu suurlinnaarmastus ja minu absoluutsed debiilikupaberid orienteerumises. seekordne error seisnes transpordivahendite valikus. hamburgi minnes suutsin valida rongi, mis peatus vist igas schleswig-holsteini väikelinnas ja -külakeses. öösel tagasi tulles jäi rong tehnilise rikke tõttu pool tundi hiljaks, maitea, ilmselt seisnes rike selles, et mina teda seal perroonil ootasin. ööbussiga tavalisest lähemasse peatusse sõitmine tähendas kaht pikka bussipeatusevahet jala mööda täiesti üksildast kriipit teed, viimane kord, kui seda teen. ma vajan ratast.
loobusin tänahommikusest purjetamisüritusest vahetusüliõpilastele, magasin kaua ja nägin palju veidraid unesid.