hammas hamba vastu, juhhei!

vaatasin eile mängu campus-suite`i turvalises õhkkonnas. tudengite pesa, türklasi pole, kaklusohtu ka mitte. mingit kismat ei olnud ka õhtul linnas näha, õnneks, peale paari kurva näoga türklase. spiegel kirjutab, et hundid ja rebased vaatasid mängu sõbralikult kõrvuti (türgi on rebane onju, sest see on punane ja väiksem). löömaks läks dresdenis, kus mingi kamp kebabi-putkat ründas. ilmselt olid türgi võidu puhul seda plaaninud, hammas oli verel ja nüüd oli nii kahju tegemata jätta. ah, lähme enivei, paras neile siis et kaotasid! küll aga kardan, et türgi võidu puhul oleks "peremehed" palju rohkematel juhtudel "immigrantidele" kohta kätte näidanud. (või noh, see nõme vähemus, kes end "peremeesteks" peab. keda on vähe, aga siiski piisavalt, et silma paista.)
tegelikult meeldib mulle kõige rohkem mõte kohalikust türklasest, kes läks mängu vaatama win-win positsioonis, sest võidab kas päritolumaa või praegune kodumaa. pärast mängu oli väga tavaline pilt signaalitavast autost, mille akendest, akna- ja tagaluugist inimesed poolenisti väljas olid ja saksa lippe lehvitasid. ühest autost küünitasid aga tjuudid välja nii saksa kui türgi lipuga. see oli mu lemmik vaatepilt.
lugesin eile kristevat, kes refereeris freudi, et viha ja kartus võõra vastu tuleb sellest, et tunneme neis ära midagi iseendast, mingi välgatuse sellest võõrast (uncanny, unheimlich), mis me endi sees on. et kui saaks võõraga endas paremini läbi, kardaks teda vähem, oleks kogu ülejäänud maailm ka vähem võõras. mulle tuleb sellega meelde siinne suure saksa lipuga türklasi vihkav björn, kel on taskus norra pass.
ja siis ma mõtlen, et meil, eestlastel, on ju ka oma rebane, õigemini, karu. ja et persse, äkki peakski järgmises mängus justnimelt kiuste venemaa poolt olema. et võõraga endas parematesse suhetesse saada, või midagi.