glückliche zeiten

yujin saatis pilte. postkaardid. vaaterattal. oh-küll-me-oleme-õnnelikud-siin-purjetamise-linnas! ainult et silmapiir on paremale viltu.

kiisuklubi

teine rida, neljas pilt. tõestus sellest, et vahel ma käin siin peol.
jah, me läksime tõesti peole, mille nimi oli pussyclub. erasmus-experience, noh!
lisaks võite veenduda, et saksa naised on koledad ning et ma olen ise oma juukseid lõiganud.

ps.
lindale öeldi täna vero modas "enjoy your stay in kiel", sest kõik sakslased on täna ju hommikust saati lipuvärvides. sest õhtul on nii, nii tähtis mäng (mille nad kaotavad). ma ei kujuta ette, et isegi erasmus-kogemuse raames omale saksa lipu põsele joonistaksin, nii et olen täna võõras, ei kanna kamuflaaži.

ma pole turist, ma elan siin

oeh-oeh, selline ma siin olen, pole midagi parata. peaksin panema siia hoopis pildi, kuidas me robertaga restoranis kenasti naeratame ja ilusad välja näeme, aga ma ei saa, sest käesolev on lihtsalt liiga ogar et seda ignoreerida. pildistan parasjagu glücksburgi lossi, kui roberta ootamatult tulistab. loss ise näeb välja järgmine:

ehitatud 1582-1587. läbisime seal 2-tunnise maratonekskursiooni.
võrdluseks: kieli loss näeb välja selline:

üks serv ei mahtunud pildile, aga ärge sealt mingit tornikest lootke: ta on otsekohene kast. ehitatud 1695-1697, pommitatud 1944, püsti aetud 1965. sõjas 80-90% ulatuses mahapommitatud ja pärast sõda kiirelt olemasolevate ressursside piires üles klopsitud kielis on see jõeäärne loss minu arvates üks positiivsemaid taastamise näiteid. tallinnas käinud kiel-lased teevad mulle valulikke silmi, sest meil on vanalinn, aga neil pole mitte midagi. nad leiavad, et kiel on kole. anneke leiab koguni, et siinsed elanikud on vanalinna ja linnasüdame puudumise tõttu pidetud.
mulle siin meeldib. aga ma olen ka kõigest f. erasmuslane, kes mõne kuu pärast oma keskaegse tallinna embusse tagasi saab.