göteborg

sõidan täna viieks päevaks göteborgi, armsasse rootsi linna, suuruselt teise, aga tundub ta küll väike, armas ja rahulik nagu tartu. kielist saab sinna laevaga. käisin seal eelmisel kevadel, sõitsin kopenhaagenist ja malmöst mööda rootsi läänerannikut rongiga paar tundi põhja. lugesin teel jack kerouaci "on the road", mille pärast lennukisse unustasin. elasin neli päeva mingis kahtlases poseidoni-nimelises hotellis ja intervjueerisin iga päev üht üle 90.a sõpra, kohalikus vanadekodus elanud välis-eesti kunstiteadlast robert rebast, kellele kuulub mu igavene respekt. nüüd, aasta hiljem, robertit enam pole. elu on selline. vaatame, kas göteborg on alles. eelmisel aastal tundsin end seal küll maailma kõige paremini.
kuidas seda linna õigesti hääldada, ma ei teagi. inglise keeles on gothenburg. eestlased ütlevad [jöteborg]. taani linda ütleb [gödebuur], rõhk lõpus, komistades kõik kaashäälikud üksteise otsa kobarasse, nii et me omavahel sellest linnast rääkida ei saagi, kogu aeg viitaks teine justkui millelegi muule.