göteborg - ela või ise

ta oli alles. rongijaam oli oma koha peal. kunstimuuseum oli oma koha peal. kohvik, kust head pastat saab, samuti. linna rahulik tshill ja samas mitmekesine atmosfäär ka. puud olid veel rohkem lehtes. veel rohkem ilusaid ja stiilseid kutte kõndis tänavatel (kõrgeim konsentratsioon, mida ma üldse kusagil näinud olen, puhtalt kenade kuttide pärast tasub sinna minna). lisaks sellele väiksele osale, mida eelmisel aastal kaardistada jõudsin, tegime linnale nüüd palju laiema tiiru peale.
üldiselt oli tunne, nagu oleksin koju jõudnud. laevas äratas mind hommikul valjuhääldist tulev rootsikeelne jutt, seesama, mida viimati tallinn-stockholmi liinil kuulsin efka esituses. ja kõik inimesed linnas oskasid inglise keeles rääkida, erinevalt kielist, kuigi kohvikus tellida on mul praegu saksa keeles juba suupärasem. ja ööbimiskohas, 15 min rongiga keskusest välja, tegin eestit, sest meil oli seal järv ja saun. nii hea.
ujumine koos vaprate hollandi, taani ja prantsusmaa esindajatega kujunes küll tobedaks vaatemänguks, mida saatsid ülejäänud grupi ergutushüüded, ja iraani tüdruk tegi meist pärast veest välja ronimist videoreportaazhi stiilis kanal2-e pronksiöö ülekanne ("seda on raske uskuda, mida mu silmad nägema peavad, kuid nad tõesti ujusid selle pakasega!"). saun seevastu oli populaarsem, kuigi peale minu ja taani tüdruku ronisid kõik teised sinna millegipärast bikiinides.

on kaks asja, mida keegi siin oodata ei oska. esimene on see, et ma olen nii vana. ülejäänud grupp on keskmiselt 21 ja ega keegi mindki vanemaks ei pea, kui ma just passi ei näita. mõni ülejäänud grupi mõistes vanur viitsib siin põdeda, et saab varsti 25. öhöhöö. teiseks näib olevat üle mõistuse, et selline nähtus nagu eesti keel eksisteerib. võimatu. nad arvavad, et inglise ongi mu emakeel. niisiis, õed ja velled, rõõmustagem, sest me oskame üht salakeelt.

sel ajal, kui valdav enamus käis pargis põtru pildistamas ja arhipelaagidel ronimas, külastas Teie Vanur muuseume. vaatasin göteborgi kunstimagistrite lõpunäitust ja mulle tundub, et nad on pisut paremad kui eesti omad, või vähemalt on neil rohkem raha, et oma filme või installatsioone või masinavärke teha. maalida ei viitsi neist muidugi keegi :) heal juhul joonistavad. pigem aga filmivad ja ehitavad.
viimasel päeval vedas julia mind göteborgi maailmakultuuri muuseumisse, pärast mida ma ei saa enam üldse aru, milleks tavalise kunstiga jamada, kui ka nii võib asjadele läheneda. nüüdsest on see mu lemmikmuuseum maailmas. vaatasin üht näitust hiphopi ajaloost ja teist 83. näitest, kuidas iga inimene suudab maailma parandada, kui kätte võtab. do it yourself. see on näitus, mis ajab nutma, aga mitte tingimata (ainult) kurbusest.
eile hommikul kielis maandudes (sadam on siin totaalselt kesklinnas, kaks sammu ja sa istud oma harjumuspärases kohvikus hommikuse latte taga) küsisin endalt (parimas ajakirjanduslikus stiilis), et mis tunne on? et kas "olen koju jõudnud" või "mis kole võõras linn see veel on?"
ega osanud hästi vastata.