now that i don`t think of you

niisiis, keset rahulikku kulgemist kielis planeerus ootamatult reis läbi saksamaa ning läinud me olimegi, mina ja linda. nädal aega, algselt kolm sihtkohta (reisi jooksul nad paljunesid), 2500 km, 24h rongides.
frankfurt - et kindluse mõttes üle vaadata. ta oli mulle kõrva jäänud, ja kui kunagi saksamaale tagasi minna, on hea olla variantidega tutvunud. pealegi hängis frankfurdis neil päevil ilmar. münchen - et kontrollida üle baierimaa ja kuulata naljakat dialekti. dresden - et pääseda tapvalt pikast rongisõidust tagasi koju.


ärge unustage - meil tuli veeta kokku 24h rongides, pluss linnasisene transport. see tähendab pikki tunde sihtkohtadevahelises inkubaatoris, kuni sulle hakkab tunduma, et kogu ürituse eesmärk ongi istuda ja vahtida möödakihutavat maastikku ning tunda, kuidas su tasakaalupunkt, su kiil, see "kuulun siia" kompassiseier harutab end lõngakerana lahti ja kerib sasipuntrasse. avastasime lindaga reisi alguses, et tagasi koju, tagasi kieli jõudes on meil aega kolm päeva, ja siis tuleb sõit koju, või noh, sellesse teise, eelmisse koju. see avastus saabus kohale ootamatult ja lõi segadusse, mis saatis meid läbi saksamaa. hakkasime peas vaikselt formeerima plaane sügiseks. unenägude stsenaariumid kolisid tasapisi koju tagasi. mõtteline kohver peas pakkis end kihthaaval. see oli naljakas segadus - nagu keegi oleks äkitselt maapinna alt tõmmanud. sind tänaval võõra nimega hõiganud. nagu kõik kolm palli langeks žongleerides järsku üheaegselt.
teate seda tunnet - ärgata võõras kohas ja esimese paari kummastava hetke jooksul mitte teada, kus sa oled. jack kerouaci "on the road" peategelane ärkab peale tripi läbi ameerika ega tea esimese paari hetke jooksul, KES TA ON. see hetk sealt raamatust kõrvetas end mu mällu (sõitsin rongiga mööda rootsi läänerannikut göteborgist alla malmö poole). ma arvan, et see tunne meenutab natuke vabalangemist: õud-cool, aga kui ei teaks - et kohe puudutavad jalad maad, asetud paigale, kõik tuleb meelde - , tunneks surmahirmu.
ma ei saa siiamaani õieti aru, kas mu jalad on maad puudutanud. püüan end järgmisest nädalast kindlasse rutiini suruda, et see merehaigus üle läheks.

frankfurt am main


on yuppie`de ja libude linn. arvake, kummal pool me end kodusemana tundsime.
saksamaa finantspealinnana võõrustab frankfurt pilvelõhkujate punti, mida "mainhattaniks" kutsutakse - "main" on jõgi, mis nende vahelt läbi jookseb. pilvelõhkujatest saab suurlinnaliku vaate ühelt sillalt. aga kui linnas ringi jõlkuda, tunduvad nad olevat täiesti suvaliselt siia-sinna "normaalsete" majade vahele harali pillutatud ning siduva niidistiku nimel näevad vaeva vaid portfellidega dändid ja kontsadel beibed, kes nende vahel ringi tuiskavad. pole linn, kus turistid end lõputult pildistades välja elada saaksid. ega linn, mida kuidagi võluvaks nimetada saaks. ega ole tänavatel tunda avangardi biiti - või ei käinud me õigetel pidudel. pisut leidub seal kuuldavasti siiski huvitavat kunsti, aga ma ei julgenud lindat veel näitustega hirmutada.


püüavad pilvelõhkuja katusel udust päikeseloojangut.
nagu öeldud, tundsime end libude juures kodusemalt ning suurema osa ajast veetsimegi kohalikul kuulsal sekstänaval kaiserstrassel, kus asus ka meie hostel, õunasiidrit juues. polnud viga. mu lemmikvaatamisväärsus tänaval ja linnas oli kebabiputka, kus töötas kaks paari vendasid, kokku neli ilusat türgi meest. kebabid olid ka maitsvad.


frankfurdis elasin läbi ümbersünni. sellise ootamatult täiusliku hetke, mille peale sured ära ja ärkad järgmisel uue inimesena üles, ilma et keegi teine tähele paneks.
istusime oma hostelis hommikusöögilaua taga - mina, linda ja ilmar. hostel oli umbes sada või pisut enam aastat tagasi ehitatud, omal ajal uhke maja. kaiserstrasse poole avanevast aknast mu vastas tulvas ruumi ühtlast mahedat helget hommikuvalgust. aken oli arusaamatul põhjusel poolenisti mingi ilge puitvõrega kinni löödud. vaikisime. rüüpasin mururohelisest ikea tassist lonksu keskpärast piimakohvi. järsku küllastasid ruumi "massive attack`i" helivõnked.


kui lähete, siis frankfurt-hostel.com on raudselt linna ägedaim hostel.

järgmises osas: kuidas kõik baierlased ei ole nii igavalt korralikud kui räägitakse, miks ei maksa kunagi salzburgi minna ning miks dresden on teine berliin.

ajal on halb omadus käest libiseda

meil on sama nutused-sajused ilmad nagu teilgi.
mul oli umbes nädal aega väga rahulikku aega, mille pühendasin põhiliselt oma magistritöö kallal nokitsemisele. ja järsku juhtus midagi: linda tuli tagasi ja enne kui ma arugi sain, olid meil rongipiletid ostetud ja hostelid bronnitud ning aega kielis olla, erasmuse-asjaajamisega tegeleda ning olulisi inimesi näha justkui enam ei olnudki.
niisiis, sellest reedest järgmise neljapäevani juhtub see, et olen liikvel marsruudil kiel-frankfurt-münchen-dresden. ülejäänud päevad enne ja peale seda jooksen mööda kieli ja üritan saada erinevatele paberitele erinevaid allkirju ja templeid, mis tõestavad, et ma siin ka ausalt koolis käinud olen.
eile veetsin kolm tundi oma "study-buddy" annekesega (kes üritab pildil varjata oma ebamugavust, kuna teda kaameraga sihin) saksa keeles sundimatult vesteldes, mille lõpuks mu aju plahvatada tahtis, ja juhtunud on see, mida ennustasin: sain keele rääkimiskõlbulikuks just täpselt selleks hetkeks, kui lahkuma hakkan. oh, well. õnneks saan nüüd veel natuke lõunas elavate sakslaste hääldust kuulata, mida on väga lihtne järele teha, sest sõnu tuleb imelikult venitada ning kõik h-d š-idena hääldada.
anneke kirjutas mulle cd oma lemmik saksa muusikaga, mille mu arvuti alla neelas, ning varustas mu põhjaliku nimekirjaga kvaliteetsest saksa kaasaegsest kirjandusest. jään lootma tallinna goethe instituudi raamatukogu heale varustatusele. iga päevaga hiilib aina enam ligi mingi tunne, mille nimi võiks olla 'kurb', ja üks hääl, mis ütleb vaikselt midagi sellist, et 'aga miks me peame ära minema, kui meil tegelt siin ka päris hea on?´ sunnin nad vaikima.
reede varahommikul vinnan seljakoti selga ja los geht`s.

we accept the love we think we deserve

minu kodupood täna õhtul.
see linn on nagu uppuv laev, ja meie, meie oleme rotid. hélène põgeneb reedel. pärast seda mul pole enam potti ja panni, ega tolmuimejat.
päevade arvestus käib praegu antibiootikumides. täna oli viimane päev. järelikult - homsest olen ametlikult terve.
sain yujiniga kokku, andsin talle kalevi kommi, sain vastu jaapani kit-kati. yujin rääkis, et talle on kõige raskem keelebarjäär. mitte see, et ta saksa keelt üldse ei räägi, sellega saab hakkama (huvitav, mina küll ei saanud). aga inglise keel on hoopis teistsuguse loogikaga kui jaapani oma. et me siin euroopas ütleme tähtsa asja lause alguses, nemad aga lause lõpus.
yujin töötab geoloogia-instituudis ja uurib fossiile. homme teeb ta päev otsa ühte kivi katki. kivi sees on võibolla liiv või savi või midagi taolist, kes kunagi oli elus.
yujin tuleb tokiost. ta ütles, et ei tahagi sinna tagasi. seal on liiga palju inimesi, kevadel sajab liiga palju vihma ja suvel on liiga palav. yujinile meeldib kielis rohkem.
siis nägime mu saksa keele õpetajat, kellel on jaapani mees (see oli kokkusattumus) ja topeltidentiteediga laps, kel on saksa ja jaapani ees- ja perekonnanimed ning kaks passi. ta räägib emmega saksa, issiga aga jaapani keeles. ja võib kunagi ise valida, kummaks hakkab. või vahetada, kui kõrini saab.
jäänud on üks essee. siis pilvelõhkujate linn frankfurt, kus kavatsen teha massiivse kunstivaatamise.
täna oli viimane 28 kraadiga päev, homme müristab ja sajab vihma.

luhtunud reisikirjeldus (berliin)

peaksin sisestama siia mõned vaimustushüüded berliini kohta, aga ei oska seda kuidagi nii teha, et sel mingi uudisväärtus oleks. loomulikult on berliin übercool ja ma olin nende kolme päeva jooksul õnnelikum kui ma kaua olnud olen. aga keda see üllatab. mind mitte. teeme siis lühidalt ja hoiame kohatud emotsioonid vaos.
berliinis valitses leitsak. 30 kraadi ja peale. päevasel ajal sai olla ainult metroos ja jahedates kunstisaalides. maarit saabus rensburgist talvevarustuses. palitu oli kohvris, ise nägin. hostel asus "mitte" linnaosas ja lahedad, verrückt istumiskohad ja peourkad sammukaugusel.
kartsin natuke, et biennaal paneb mind õlgu kehitama, kuna viimasel ajal vaimustun kunstist nii harva (ei tea, kas asi on minus või kunstis). õnneks nii ei juhtunud ja biennaal oli huvitav, lahe ja hea ning mõtlemapanev, nii palju, kui seda oli - ühe päevaga läbitav, mida on biennaali kohta vähe. pildil on katerina šeda (mõned katused ja kriipsud ta nimes jäid panemata, mul ei ole tšehhi tähestikku käepärast võtta) teos "over and over", mis asus endise berliini müüri aladel, koosnes erinevatest aedadest ja kutsus neist üle ronima ning oma lemmiktara välja valima, aga selleks tuli enne allkirjastada dokument, et teed seda omal vastutusel ega kaeba võimalike kehavigastuste pärast kunstnikku kohtusse.
lisaks käisime hamburger bahnhofis, mis pretendeerib maailma ägedaima kaasaegse kunsti muuseumi tiitlile, ilmselt kusagil moma taga või kõrval, ja mina käisin esimesel päeval co berlinis, mis on ka mingi kaasaegse kunsti pesa, vaatamas 4 auhinnatud fotograafi näitusi, mis olid ka umbes 3/4 osas head. ilge vedu.
tagasi kieli rongijaama jõudes (kusjuures hakkasime murkaga umbes ühel ajal sõitma, mina kieli ja tema tallinnasse, ja jõudsime ka umbes ühel ajal. tehnika saavutused on ikka imelised) mõtisklesin just selle üle, milline väike vaikne küla kiel on, kui nägin järgmist stseeni:
lüübeki perroonil seisis u 50-pealine kamp mustariietatud tüüpe, kelle sisenemist rongijaama ja linna takistas müürina ees seisev märulipolitsei, keda oli arvult peaaegu sama palju. õhkkond oli ärev, läksin neile lähemale ja mõtlesin, et kummaline, ma ei kardagi, kui kusagilt minu kõrvalt tuli mingi tüüp, hüüdis bandele midagi, mille peale vallandus suur vihapilv, kutid üritasid politseinike vahelt läbi murda, skandeerisid midagi kooris ja pildusid käsi taeva poole, politseinikud ja turvamehed jooksid ringi, koerad haukusid. taandusin kiirelt, bussiaknast nägin veel, kuidas umbes 5 politseibussi sireenide huilates juurde sõitis. lootsin salamisi, et tegu oli neonatside üritusega, sest tunda on, et midagi siin saksamaal pinna all kogu aeg kobrutab, aga konkreetseid ilminguid on nii raske tabada. pärast lugesin lehest, et ei, lüübek oli kielilt lihtsalt jalkas pähe saanud.
teel bussipeatusest koju võttis mind rajalt maha üks kosovo kutt, kes küsis mult mu kodu ukse ees teed oma koju, olles samas mu naaber, ning järgmisena telefoninumbrit. kuna tegu oli nii haleda tutvumiskatsega, et seda on raske, võibolla võimatu ületada, ja kuna ta esitas seda kõike väga tõsise, peaaegu traagilise ilmega, siis andsingi.

turistina hamburgis

kuna kõik senised käigud hamburgi olid olnud teemaüritused, tuli teha ka üks korralik külastus turistina. võtsime linda ja jeniga schleswig-holsteini päevapileti ning lähenesime asjale põhjalikult.
turistid kloperdasid, kaardid näpus, raekojaplatsile, seejärel püha nikolase kiriku tühja sisemusse (see on üks neist saksamaal leiduvatest kirikutest, mille söestunud tornid on olukorras, kuhu sõda need jättis. jälle näide sellest, kuidas sõda teeb kõige sisendusjõulisemat kunsti), seejärel püha mihkli sisemusse (mille varemed ehitati pärast sõda üles ja mis on päris kirik) ja selle katusele, klõpsutasid palju pilte.
siis kloperdasid turistid sadamasse, ilm oli muutunud juba liiga palavaks, joogivesi ja jäätis sai kogu aeg jälle otsa ja jalad paistetasid sandaalides. turistid võtsid liini nr. 62, mis on päevapiletiga tasuta, ja sõitsid tund aega elbel, rääkisid kohalikega juttu, lappisid laual kaarte lahti ja vedasid näpuga järge ning imestasid ümbruskonna üle.
hamburgil läheb hästi, ta on arenev linn. käisime vaatamas hafen city nimelist linnaosa, mis täiesti nullist üles ehitatakse: miljon kraanat ja tellingut püsti, mõni uus ultramodernse arhitektuuriga maja juba valmis ja suunda näitamas, tee, mis totaalse ehituse vahel kulgeb ja järsku otsa saab, silm seletab vaid uusi ja uusi kraanasid ja tellinguid tihkelt üksteise otsas. tasuta saadud pilguheit tulevikku, veel tühjad valged lehed arhitektuuriajakirjas, täistuuridel töötav modernistlik unistus. tegin paar katset mööda mõnd tolmavat teeotsa tulevikulinna sisse joosta, linda ja jen kusagil taga ootamas, kuni mingi ehitustõke jälle mu tee sulges ning ulme kraanade taha peitu jäi.
panen selle pildi siia raske südamega, sest kõik mu pildid temast tulid haletsusväärsed, mõistetav ka, kuidas sa ikka ulmet üles pildistad. aga see on arhitektuuriavangard, mis seal praegu materialiseerumas on, nii et kes aasta või paari pärast hamburgi lähevad, pidage meeles.


seejärel kloperdasid väsinud turistid alsteri järve äärde jalga puhkama. seejärel müncheni õllekat imiteerivasse kohta sööma, mis oli täpselt nagu püssirohukelder, ja ma saan alles nüüd aru, kust eesti oma õllelaua ja -laulu traditsiooni saanud on, hehe, kuigi püssikas on oktoberfest kümme korda jutuks tulnud, aga ma ei ühendanud vist otsi ära. päris hea kodune tunne oli, kuigi jen käis ettekandjaga pildile poseerimas ja paare tantsupõrandal pildistamas. tundub et chicagos püssikat ei ole.
saabunud oli õhtu ja turistid võtsid metroo st. pauli linnaossa, reeperbahnile. ja nüüd tuleb reisikirjelduse melanhoolne osa, sest kuigi ma olin seal varem ikka paar korda käinud, ei olnud ma seni vist õieti märganud.


närvilise pilguga libud tänava ääres seismas ja turistide pilke vältimas, püksid tagumiku vahele kistud ja pluus eest lahti. kunagi ilusad, täna tühja pilguga noored narkarid oma koertega kükitamas, raha ootamas ja elu mööda saatmas. purjus kodutud improviseeritud pesades magamas, joomas, kerjamas, lällutamas, üksteisele lõuga sõitmas. puhkehetkel libud ja jõudu kogumas kliendid närustest hotellitoa akendest välja tänavale vaatamas. ja suur hulk turiste seda kõike põlevate silmade ja lõbustatud pilguga vahtimas. uhh. trööstitu elu tagahoov, millega parema meelega kokku ei puutuks. pööraks selja, võtaks metroo tagasi glamuursesse urbanistlikku unistusse ja unustaks need suurlinnaga kaasas käivad kõrvalnähud.
nii et lõpuks lasid väga väsinud turistid end veel raekojaplatsi vedada, et vabaõhukinos "der teufel trägt prada" ära vaadata. see läheb nüüd nende "erasmus-eksperimentide" arvele, eks. kuigi no film filmiks, tegelt oli see sumeda õhtuse linna atmosfäär päris mõnus, kõik need inimesed, kes kodust oma toolidega kohale olid tulnud, et õhtut mööda saata. sain neid vargsi vaadata ja mõelda, et huvitav, mis tunne on olla hamburglane.

kella kolmeks öösel jõudsime tagasi koju.

homme berliini.

let`s be cool and move to berlin

selgitus seeriast "miks ma siin õieti olen", alapealkirjaga "berliini biennaalid - minu elu pöördepunktid".
nagu vahel ikka juhtub, tõukuvad olulised otsused pealtnäha vildakast loogikast :) põhjus, miks praegu kielis olen, peitub tõttöelda neis päevades kaks aastat tagasi berliinis, kui külastasime koos eha ja maaritiga 4. berliini biennaalil, mis kandis nime "hiirtest ja inimestest". nelja päeva mahtus ohtralt kvaliteetkunsti nunnus endises juudi- ja hiljem ida-saksamaa linnaosas "mitte", moodsa kunsti muuseumi "hamburger bahnhof" külastus, ühe üliägeda raamatupoe külastus, elamine kahtlases kõrvalises linnaosas, palju kulgemisi mööda ämblikuvõrguna sirutuvat maa-alust metrood ja üks nutune-tuulene-vihmane rühkimine mööda unter den lindenit, sest eha tahtis, et me natuke ka linna näeks, kuigi meie maaritiga tahtsime ainult sooja saada. võibolla oli midagi veel, võibolla oli midagi vähem, aga niimoodi need päevad mu mälus ladustuvad.
rohkemat ma sest linnast ei teagi, eelmisel suvel kasselisse sõites sain ainult korraks rongist talle lehvitada, ja ongi kõik. aga mingi rahutus jäi hinge, ja kui ma mõtlesin, et võiks erasmusega välismaale minna, tundus just saksamaa hea sihtkoht ja saksa keel oluline enne vanaks jäämist ära õppida.
ma arvan, et berliin ja kiel, metropol ja väikelinn (saksamaa mõistes kiel seda on, eesti mõistes jah mitte) erinevad teineteisest nagu siga ja kägu. nende ainus tõeline sarnasus on tänaval räägitav keel, sest kaugused on tänapäeval ju nii suhtelised. tallinnast saab berliini peaaegu sama ajakulu ja hinnaga kui kielist, kui panna näpp hästisaadud easyjeti- ning esimesele ettejuhtuvale kiel-berliin rongihinnale. õnneks saab rongipileti varem välja ostes odavamalt ja erinevalt lendamisest ei kulu rongijaamas turvanõuetel tühje tunde. lisaks funktsioneerib ka selline internetisait, kus tühja autoga sõitjad ja vaesed vagabundid kohtuvad. tõenäoliselt turvalisem kui tavaline anonüümne hääletamine.
rong kielist berliini sõidab kolm tundi. ostsin täna piletid ära: 2.-4. juunini külastame maaritiga biennaali nagu kaks aastat tagasi, sedakorda 5ndat, halvas tõlkes: "kui asjad ei heida varje". püüan kõigest väest püsida neil kolmel päeval cool, nagu käsib üks berliini kohta liikvel olev meem.

göteborg - ela või ise

ta oli alles. rongijaam oli oma koha peal. kunstimuuseum oli oma koha peal. kohvik, kust head pastat saab, samuti. linna rahulik tshill ja samas mitmekesine atmosfäär ka. puud olid veel rohkem lehtes. veel rohkem ilusaid ja stiilseid kutte kõndis tänavatel (kõrgeim konsentratsioon, mida ma üldse kusagil näinud olen, puhtalt kenade kuttide pärast tasub sinna minna). lisaks sellele väiksele osale, mida eelmisel aastal kaardistada jõudsin, tegime linnale nüüd palju laiema tiiru peale.
üldiselt oli tunne, nagu oleksin koju jõudnud. laevas äratas mind hommikul valjuhääldist tulev rootsikeelne jutt, seesama, mida viimati tallinn-stockholmi liinil kuulsin efka esituses. ja kõik inimesed linnas oskasid inglise keeles rääkida, erinevalt kielist, kuigi kohvikus tellida on mul praegu saksa keeles juba suupärasem. ja ööbimiskohas, 15 min rongiga keskusest välja, tegin eestit, sest meil oli seal järv ja saun. nii hea.
ujumine koos vaprate hollandi, taani ja prantsusmaa esindajatega kujunes küll tobedaks vaatemänguks, mida saatsid ülejäänud grupi ergutushüüded, ja iraani tüdruk tegi meist pärast veest välja ronimist videoreportaazhi stiilis kanal2-e pronksiöö ülekanne ("seda on raske uskuda, mida mu silmad nägema peavad, kuid nad tõesti ujusid selle pakasega!"). saun seevastu oli populaarsem, kuigi peale minu ja taani tüdruku ronisid kõik teised sinna millegipärast bikiinides.

on kaks asja, mida keegi siin oodata ei oska. esimene on see, et ma olen nii vana. ülejäänud grupp on keskmiselt 21 ja ega keegi mindki vanemaks ei pea, kui ma just passi ei näita. mõni ülejäänud grupi mõistes vanur viitsib siin põdeda, et saab varsti 25. öhöhöö. teiseks näib olevat üle mõistuse, et selline nähtus nagu eesti keel eksisteerib. võimatu. nad arvavad, et inglise ongi mu emakeel. niisiis, õed ja velled, rõõmustagem, sest me oskame üht salakeelt.

sel ajal, kui valdav enamus käis pargis põtru pildistamas ja arhipelaagidel ronimas, külastas Teie Vanur muuseume. vaatasin göteborgi kunstimagistrite lõpunäitust ja mulle tundub, et nad on pisut paremad kui eesti omad, või vähemalt on neil rohkem raha, et oma filme või installatsioone või masinavärke teha. maalida ei viitsi neist muidugi keegi :) heal juhul joonistavad. pigem aga filmivad ja ehitavad.
viimasel päeval vedas julia mind göteborgi maailmakultuuri muuseumisse, pärast mida ma ei saa enam üldse aru, milleks tavalise kunstiga jamada, kui ka nii võib asjadele läheneda. nüüdsest on see mu lemmikmuuseum maailmas. vaatasin üht näitust hiphopi ajaloost ja teist 83. näitest, kuidas iga inimene suudab maailma parandada, kui kätte võtab. do it yourself. see on näitus, mis ajab nutma, aga mitte tingimata (ainult) kurbusest.
eile hommikul kielis maandudes (sadam on siin totaalselt kesklinnas, kaks sammu ja sa istud oma harjumuspärases kohvikus hommikuse latte taga) küsisin endalt (parimas ajakirjanduslikus stiilis), et mis tunne on? et kas "olen koju jõudnud" või "mis kole võõras linn see veel on?"
ega osanud hästi vastata.

göteborg

sõidan täna viieks päevaks göteborgi, armsasse rootsi linna, suuruselt teise, aga tundub ta küll väike, armas ja rahulik nagu tartu. kielist saab sinna laevaga. käisin seal eelmisel kevadel, sõitsin kopenhaagenist ja malmöst mööda rootsi läänerannikut rongiga paar tundi põhja. lugesin teel jack kerouaci "on the road", mille pärast lennukisse unustasin. elasin neli päeva mingis kahtlases poseidoni-nimelises hotellis ja intervjueerisin iga päev üht üle 90.a sõpra, kohalikus vanadekodus elanud välis-eesti kunstiteadlast robert rebast, kellele kuulub mu igavene respekt. nüüd, aasta hiljem, robertit enam pole. elu on selline. vaatame, kas göteborg on alles. eelmisel aastal tundsin end seal küll maailma kõige paremini.
kuidas seda linna õigesti hääldada, ma ei teagi. inglise keeles on gothenburg. eestlased ütlevad [jöteborg]. taani linda ütleb [gödebuur], rõhk lõpus, komistades kõik kaashäälikud üksteise otsa kobarasse, nii et me omavahel sellest linnast rääkida ei saagi, kogu aeg viitaks teine justkui millelegi muule.