luhtunud reisikirjeldus (berliin)

peaksin sisestama siia mõned vaimustushüüded berliini kohta, aga ei oska seda kuidagi nii teha, et sel mingi uudisväärtus oleks. loomulikult on berliin übercool ja ma olin nende kolme päeva jooksul õnnelikum kui ma kaua olnud olen. aga keda see üllatab. mind mitte. teeme siis lühidalt ja hoiame kohatud emotsioonid vaos.
berliinis valitses leitsak. 30 kraadi ja peale. päevasel ajal sai olla ainult metroos ja jahedates kunstisaalides. maarit saabus rensburgist talvevarustuses. palitu oli kohvris, ise nägin. hostel asus "mitte" linnaosas ja lahedad, verrückt istumiskohad ja peourkad sammukaugusel.
kartsin natuke, et biennaal paneb mind õlgu kehitama, kuna viimasel ajal vaimustun kunstist nii harva (ei tea, kas asi on minus või kunstis). õnneks nii ei juhtunud ja biennaal oli huvitav, lahe ja hea ning mõtlemapanev, nii palju, kui seda oli - ühe päevaga läbitav, mida on biennaali kohta vähe. pildil on katerina šeda (mõned katused ja kriipsud ta nimes jäid panemata, mul ei ole tšehhi tähestikku käepärast võtta) teos "over and over", mis asus endise berliini müüri aladel, koosnes erinevatest aedadest ja kutsus neist üle ronima ning oma lemmiktara välja valima, aga selleks tuli enne allkirjastada dokument, et teed seda omal vastutusel ega kaeba võimalike kehavigastuste pärast kunstnikku kohtusse.
lisaks käisime hamburger bahnhofis, mis pretendeerib maailma ägedaima kaasaegse kunsti muuseumi tiitlile, ilmselt kusagil moma taga või kõrval, ja mina käisin esimesel päeval co berlinis, mis on ka mingi kaasaegse kunsti pesa, vaatamas 4 auhinnatud fotograafi näitusi, mis olid ka umbes 3/4 osas head. ilge vedu.
tagasi kieli rongijaama jõudes (kusjuures hakkasime murkaga umbes ühel ajal sõitma, mina kieli ja tema tallinnasse, ja jõudsime ka umbes ühel ajal. tehnika saavutused on ikka imelised) mõtisklesin just selle üle, milline väike vaikne küla kiel on, kui nägin järgmist stseeni:
lüübeki perroonil seisis u 50-pealine kamp mustariietatud tüüpe, kelle sisenemist rongijaama ja linna takistas müürina ees seisev märulipolitsei, keda oli arvult peaaegu sama palju. õhkkond oli ärev, läksin neile lähemale ja mõtlesin, et kummaline, ma ei kardagi, kui kusagilt minu kõrvalt tuli mingi tüüp, hüüdis bandele midagi, mille peale vallandus suur vihapilv, kutid üritasid politseinike vahelt läbi murda, skandeerisid midagi kooris ja pildusid käsi taeva poole, politseinikud ja turvamehed jooksid ringi, koerad haukusid. taandusin kiirelt, bussiaknast nägin veel, kuidas umbes 5 politseibussi sireenide huilates juurde sõitis. lootsin salamisi, et tegu oli neonatside üritusega, sest tunda on, et midagi siin saksamaal pinna all kogu aeg kobrutab, aga konkreetseid ilminguid on nii raske tabada. pärast lugesin lehest, et ei, lüübek oli kielilt lihtsalt jalkas pähe saanud.
teel bussipeatusest koju võttis mind rajalt maha üks kosovo kutt, kes küsis mult mu kodu ukse ees teed oma koju, olles samas mu naaber, ning järgmisena telefoninumbrit. kuna tegu oli nii haleda tutvumiskatsega, et seda on raske, võibolla võimatu ületada, ja kuna ta esitas seda kõike väga tõsise, peaaegu traagilise ilmega, siis andsingi.