turistina hamburgis

kuna kõik senised käigud hamburgi olid olnud teemaüritused, tuli teha ka üks korralik külastus turistina. võtsime linda ja jeniga schleswig-holsteini päevapileti ning lähenesime asjale põhjalikult.
turistid kloperdasid, kaardid näpus, raekojaplatsile, seejärel püha nikolase kiriku tühja sisemusse (see on üks neist saksamaal leiduvatest kirikutest, mille söestunud tornid on olukorras, kuhu sõda need jättis. jälle näide sellest, kuidas sõda teeb kõige sisendusjõulisemat kunsti), seejärel püha mihkli sisemusse (mille varemed ehitati pärast sõda üles ja mis on päris kirik) ja selle katusele, klõpsutasid palju pilte.
siis kloperdasid turistid sadamasse, ilm oli muutunud juba liiga palavaks, joogivesi ja jäätis sai kogu aeg jälle otsa ja jalad paistetasid sandaalides. turistid võtsid liini nr. 62, mis on päevapiletiga tasuta, ja sõitsid tund aega elbel, rääkisid kohalikega juttu, lappisid laual kaarte lahti ja vedasid näpuga järge ning imestasid ümbruskonna üle.
hamburgil läheb hästi, ta on arenev linn. käisime vaatamas hafen city nimelist linnaosa, mis täiesti nullist üles ehitatakse: miljon kraanat ja tellingut püsti, mõni uus ultramodernse arhitektuuriga maja juba valmis ja suunda näitamas, tee, mis totaalse ehituse vahel kulgeb ja järsku otsa saab, silm seletab vaid uusi ja uusi kraanasid ja tellinguid tihkelt üksteise otsas. tasuta saadud pilguheit tulevikku, veel tühjad valged lehed arhitektuuriajakirjas, täistuuridel töötav modernistlik unistus. tegin paar katset mööda mõnd tolmavat teeotsa tulevikulinna sisse joosta, linda ja jen kusagil taga ootamas, kuni mingi ehitustõke jälle mu tee sulges ning ulme kraanade taha peitu jäi.
panen selle pildi siia raske südamega, sest kõik mu pildid temast tulid haletsusväärsed, mõistetav ka, kuidas sa ikka ulmet üles pildistad. aga see on arhitektuuriavangard, mis seal praegu materialiseerumas on, nii et kes aasta või paari pärast hamburgi lähevad, pidage meeles.


seejärel kloperdasid väsinud turistid alsteri järve äärde jalga puhkama. seejärel müncheni õllekat imiteerivasse kohta sööma, mis oli täpselt nagu püssirohukelder, ja ma saan alles nüüd aru, kust eesti oma õllelaua ja -laulu traditsiooni saanud on, hehe, kuigi püssikas on oktoberfest kümme korda jutuks tulnud, aga ma ei ühendanud vist otsi ära. päris hea kodune tunne oli, kuigi jen käis ettekandjaga pildile poseerimas ja paare tantsupõrandal pildistamas. tundub et chicagos püssikat ei ole.
saabunud oli õhtu ja turistid võtsid metroo st. pauli linnaossa, reeperbahnile. ja nüüd tuleb reisikirjelduse melanhoolne osa, sest kuigi ma olin seal varem ikka paar korda käinud, ei olnud ma seni vist õieti märganud.


närvilise pilguga libud tänava ääres seismas ja turistide pilke vältimas, püksid tagumiku vahele kistud ja pluus eest lahti. kunagi ilusad, täna tühja pilguga noored narkarid oma koertega kükitamas, raha ootamas ja elu mööda saatmas. purjus kodutud improviseeritud pesades magamas, joomas, kerjamas, lällutamas, üksteisele lõuga sõitmas. puhkehetkel libud ja jõudu kogumas kliendid närustest hotellitoa akendest välja tänavale vaatamas. ja suur hulk turiste seda kõike põlevate silmade ja lõbustatud pilguga vahtimas. uhh. trööstitu elu tagahoov, millega parema meelega kokku ei puutuks. pööraks selja, võtaks metroo tagasi glamuursesse urbanistlikku unistusse ja unustaks need suurlinnaga kaasas käivad kõrvalnähud.
nii et lõpuks lasid väga väsinud turistid end veel raekojaplatsi vedada, et vabaõhukinos "der teufel trägt prada" ära vaadata. see läheb nüüd nende "erasmus-eksperimentide" arvele, eks. kuigi no film filmiks, tegelt oli see sumeda õhtuse linna atmosfäär päris mõnus, kõik need inimesed, kes kodust oma toolidega kohale olid tulnud, et õhtut mööda saata. sain neid vargsi vaadata ja mõelda, et huvitav, mis tunne on olla hamburglane.

kella kolmeks öösel jõudsime tagasi koju.

homme berliini.