mulle tükib alati naer peale, kui emaga kirjavahetust pean. et mina kirja lõppu "e." kirjutan, on ju normaalne, eks. see on lühend mu nimest. et mu ema seda teeb, tekitab esimese hooga alati segaduse, sest mul on tunne, et olen ise endale kirja kirjutanud. tema nimi ju ei alga e-tähega, järelikult on see "e" mingi kentsakas lühend sõnast "ema", ilmselt niivõrd enesestmõistetav, et pole vaja välja kirjutada, piisab esimesest tähest. sest ema on ju alati "ema", mitte "ema juta" või midagi muud taolist. mitte nagu mina, kes saab valida, sest minu "e." tähistab mu nime, mis tähendab, mina suhtlen kogu oma rolligarderoobi potentsiaalsete valikute raames, samal ajal kui tema on kitsalt oma ema-rollis, nii jäägitult, et ütleb selleks ajaks oma pärisnimest lahti. kuigi, jah, minu tähistaja, minu "e.", on kunagi 26 aastat tagasi siiski tema valitud. ja viitab kaudselt mu päritolulegi, või meie samale põlvnevusele, sest ellu oli mu ema-ema tädi, või keegi sealtkandist.
ma lihtsalt mõtlen, et huvitav, kas see rollikonflikti ei tekita, või õigemini, kas "ema" on tõesti midagi niivõrd eraldiseisvat su muudest rollidest, et pead need lausa lahus hoidma. igas muus situatsioonis võid kanda oma pärisnime, aga nende jaoks, kelle kunagi sünnitanud oled, oled kindlalt "ema". oled seega justkui rangemalt oma rolli, või tolle vastastikuse defineeritud suhte kütkes, või kuidas. ja mul on samas vabadus oma ema jaoks olla "e." nagu "ellu", mitte "t." nagu "tütar"? wieso?
1 comment:
Minu arust oleks isegi solvav kui ema kirjutaks meili alla j või ü või mis tähega parasjagu tema eesnimi hakkab. Samuti on solvav kui lapsed oma vanematele Lembit või Enn ütlevad. Vanemad on ikka emme/ema või issi/isa. Vanaemadele see-eest on õigus panna nimesid nagu koosu ja nana ja uhti ja memm jne..
Mina praktiseerin meili allkirjana vanematele: laps ja vennale: õde, l. ja õ. ei tule kõne allagi!
Post a Comment