meil on sama nutused-sajused ilmad nagu teilgi.mul oli umbes nädal aega väga rahulikku aega, mille pühendasin põhiliselt oma magistritöö kallal nokitsemisele. ja järsku juhtus midagi: linda tuli tagasi ja enne kui ma arugi sain, olid meil rongipiletid ostetud ja hostelid bronnitud ning aega kielis olla, erasmuse-asjaajamisega tegeleda ning olulisi inimesi näha justkui enam ei olnudki.
niisiis, sellest reedest järgmise neljapäevani juhtub see, et olen liikvel marsruudil kiel-frankfurt-münchen-dresden. ülejäänud päevad enne ja peale seda jooksen mööda kieli ja üritan saada erinevatele paberitele erinevaid allkirju ja templeid, mis tõestavad, et ma siin ka ausalt koolis käinud olen.
eile veetsin kolm tundi oma "study-buddy" annekesega (kes üritab pildil varjata oma ebamugavust, kuna teda kaameraga sihin) saksa keeles sundimatult vesteldes, mille lõpuks mu aju plahvatada tahtis, ja juhtunud on see, mida ennustasin: sain keele rääkimiskõlbulikuks just täpselt selleks hetkeks, kui lahkuma hakkan. oh, well. õnneks saan nüüd veel natuke lõunas elavate sakslaste hääldust kuulata, mida on väga lihtne järele teha, sest sõnu tuleb imelikult venitada ning kõik h-d š-idena hääldada.
anneke kirjutas mulle cd oma lemmik saksa muusikaga, mille mu arvuti alla neelas, ning varustas mu põhjaliku nimekirjaga kvaliteetsest saksa kaasaegsest kirjandusest. jään lootma tallinna goethe instituudi raamatukogu heale varustatusele. iga päevaga hiilib aina enam ligi mingi tunne, mille nimi võiks olla 'kurb', ja üks hääl, mis ütleb vaikselt midagi sellist, et 'aga miks me peame ära minema, kui meil tegelt siin ka päris hea on?´ sunnin nad vaikima.
reede varahommikul vinnan seljakoti selga ja los geht`s.
No comments:
Post a Comment