rong sõidab läbi ja üle mägede. lindal on süda paha. mul on hea: raamat on huvitavaks läinud. kohale jõudes oleme mõlemad siiski üsna läbiklopitud, ei viitsi täna isegi turiste teha. hostel asub dresdeni neustadt`is: ägedas, popis, alternatiivses linnaosas, kus on igal sammul paar cool-veidrat kõrtsi ja väikeseid "second-hand" ja "homne mood" piiril võimlevaid poekesi. teate neid "ah me ei tahagi tegelt mingit kasumit teenida, tegime lihtsalt poe sest me oleme nii ägedad ja noh, siis on endal ka, kus hängida" poode. berliini mittes on neid iga galeriikese vahel. ma ei julge tavaliselt sisse astudagi, piidlen üle tänava hirmund-imetleva pilguga.
tere tulemast endisse ddr-i! noored näevad siin peale konservatiiv-baierlaste juurest tulekut välja nagu punk-neomarksistid, ja neid on rohkem kui turiste. uhh! kas pole äge! jääme siia elama!
lõpetan hosteli rõdul raamatu. tibutab. teeme kõige lähemas kõrtsis õlle. kõrtsis on tüdrukute õhtu, aga see ei viita seksuaalsele orientatsioonile. saan lindalt teada, et taani keeles on olemas sõna, mis tõlkes on "boyfriend-boring". "peika-igav". see oled sa siis, kui saad omale kuti ja sõbrannadega enam üldse välja ei viitsi minna. ikka tibutab.
järgmisel päeval veab linda mind mööda neid torniga maju, mille ümber palju fotokatega turiste tugleb, aga sellest oleme mõlemad nüüdseks täiesti tüdinud. kett käib maha - märkate?
rakendub plaan b - näitused.
dresdenis on saksamaa hügieenimuuseum, külastame seal näitust "glück - welches glück?", mis räägib interaktiivses ja õpetlikus laadis sellest, mis on õnn. ega hügieenimuuseumis ei pea ainult seepe väljanäitusele panema, sest sakslased on juba aru saanud, et veidi avaram vaade näitusepoliitikale ei pruugi olla kurjast.
kõigi lihtsate vastuste otsijate rõõmuks on üks dresdeni matemaatikaprofessor arvutanud välja õnne valemi:
õhtul on elbe kaldal kino. oleme lindaga teineteisest pisut tüdinud ja kisume ettevaatlikult riidu.
viimane, reisi seitsmes päev. oleme muutunud vaatamisväärsuste suhtes nii tuimaks, et isegi frauenkirche katusele ei roni, kuigi linda on saanud oma fotokasse uued patakad. vau. selle asemel vean lindat mööda mingit noortenäitust.
saksamaa on transvestiitsete kalduvustega ebaseksikas praaliv langenud ingel?
teeme siit sääred!
rongisõit, see viimane lõpp kieli, 5-6 tundi, on liig. ma armastan tavaliselt rongisõite, ja bussi, ja auto, kui ma ei ole just sunnitud kellegagi füüsilises kontaktis olema, ja kui ei haise. aga kõigel on piir. ma tahan nüüd mõnda aega käia jala. või sõita rattaga. lühikesi distantse. või veel parem, istuda paigal.
na klar! jõudsime kauni kujundikaarega praegusesse hetke. ma ei tea, mis sellest päevaraamatust edasi saab. teeme, et ei löö praegu mingeid steitmente lauale. võibolla on mul ühel hetkel veel midagi öelda.
võibolla mitte.
1 comment:
kas see saksa ingel veidi edgarit ei meenuta?
Post a Comment