2 asja rohelise värvi kohta maalikunstis

ma vestlesin täna ühe kunstikogujaga ja küsisin ta käest millegipärast midagi sellist, et kas ta valib maali diivani järgi või diivanit maali järgi, ja ta rääkis vastuseks ühe loo, kuidas ta oli aidanud sõbral kunstiostu sooritada ja nad olid kapanud läbi kõik tallinna galeriid ja sõber oli igalt poolt valinud välja mürkrohelised maalid, ja mu vestluskaaslane pakkus, et ilmselt seetõttu, et tal oli elus parasjagu säärane raske, stressirohke periood.

siis ma küsisin veel, kas teda huvitab, kui ta mingit uut tööd ostma hakkab, mida kunstiteadlased selle kohta on öelnud, ja ta ütles, et kunstiteadlaste jutt jätab ta suhteliselt külmaks, et see meenutab talle veinikirjanikke, kelle puhul asi on vähe veinis, rohkem kirjanduses.

kõik loevad praegu andy warholi raamatut. mina ka, aga mul on ingliskeelne paperback versioon. ma jõudsin just oma lemmiklõiguni, üldiselt, tõusude ja mõõnadega, on see naljaraamat. tahan selle lõigu kirja panna, sest ta kirjeldab seal, kuidas ta maalib, ja need kohad on raamatutes tavaliselt kõige huvitavamad. tõlkima ei hakka. te võite oma värske tõlkega võrrelda, mul on lk. 149:

"When I paint:
I look at my canvas and I space it out right. I think, "Well, over here in this corner it looks like it sort of belongs," and so I say, "Oh yes, that's where it belongs, all right." So I look at it again and I say, "The space in that corner there needs a little blue," and so I put my blue up there and then, then I look over there and it looks blue over there so I take my brush and I move it over there and I make it blue over there, too. And then it needs to be more spaced, so I take my little blue brush and I blue it over there, and then I take my green brush and I put my green brush on it and I green it there, and then I walk back and I look at it and see if it's spaced right. And then - sometimes it's not spaced right - I take my colors and I put another little green over there and then if it's spaced right I leave it alone."

natuke maad eespool ta räägib sellest, et kui ta peab maalides töö üle juurdlema hakkama, siis ta teab, et tööst ei saa asja. ja mida rohkem ta peab juurdlema, seda halvemaks töö läheb. mulle tundub, et tal on kogu selle raamatuga nii. senikaua, kui ta ei mõtle, tuleb sealt suht säravat, vaimukat ja teravat teksti. ma tsiteeriks veel, aga kõigil on need tsitaadid juba nagunii peas ja neid korrutatakse magedalt igal pool ja kulutatakse ära. kahju.

aga see pilt siin üleval ei ole maal, vaid vist siiditrükk.

kammib (ära)

nägin unes, et mul oli rikas armuke, kes nägi välja nagu karl lagerfeld (võibolla oligi tema), kes ütles mulle, et kui sa tahad end erialaselt teostada, siis its okei, ma võin sind sponsoreerida. wishful dreaming. siiski mitte veel piisavalt küüniline - on arenguruumi.

pühadeaegne vaikselt sulav xanax põses on juhan maiste poeetilised kalambuurid kammkeraamikast.

4 päeva veel

tervitusi kõigile tarkadele inimestele, kes lükivad sundimatult mõtteid üksteise otsa, kuni neist saab hea ja suur uurimus. kui te, sellised inimesed, olete kusagil olemas, siis ma tervitan teid!
kirjutades oma magistritööd, oli mul vahepeal desktopil see pilt rosalind kraussist:



rosalind krauss on ameerika kunstiteadlane, muuhulgas ka ajakirja october üks asutajatest, mis eriti selle algusaegadel oli väga oluline ja kõrgetasemeline, kriitilise ja poliitilise suunitlusega kunstiajakiri. kui sotsiaalse kunstiteaduse loengus õppejõud meile, kunstiteaduse magistrantidele seda pilti näitas, käis auditooriumist läbi kahin. kuidas see on võimalik, et üks naine on nii tark ja nii ilus?? jah, katkestas lektor meie reaktsiooni nähes oma mõttekäigu, see on tõesti kaunis rosalind krauss, kirjutamas oma doktoritööd. vaadake, kuidas ta seal istub, koduses öösärgis, kondiste õlgadega, pilk nii rahulik ja tõsine, samas nii teraselt analüütiline, samas nii naiselikult tundlik! nagu oma õblukese kehaga kirjutaks seda tööd, mida kogu maailm hiljem tsiteerima hakkab. (sellist muljepuhangut õppejõud enam kuuldavale tuua ei söandanud, seda me kõik järgnenud pühalikus vaikuses mõtlesime. ma arvan. mina küll mõtlesin. ja ütlesin praegu, siin.)
muidugi ei tuleks ma sellise ülbuse pealegi, et end rosalind kraussiga võrrelda. või noh, just selle peale ma ju tulingi, ainult et sarnasusi on vähe. minu töö valmimine näeb välja nii:


seega koristasin õige pea rosalind kraussi pildi desktopilt.

ilu tumedam pool

selle sissekande inspiratsiooniks on kunstiteadlase peg zeglin brand`i tekst "beauty matters", mida ühe seminari raames lugema pidin. või tegelikult pigem teosed, millest see tekst räägib. sest need teosed meeldivad mulle.
tekst aitab määratleda, mis on "ilus" kaasaegses kunstis (ja miks?) - sest pärast seda, kui ilu maailmasõdade, kriitilise teooria jm asjaolude mõjul sotsiaalse kunsti eest pagendati, mõjub mona lisa naeratus ju üsna anakronistlikuna (mida on sel tänapäeval uut öelda?).
aga ilu on tagasi tulnud. see sõna öeldakse kaasaegsest kunstist rääkides jälle välja ja kunstiteadlased peavad mõtlema, kuidas oma kriitilise teooria sõnavara abil (või kiuste) ilust uuesti rääkima hakata.
(eestis see skeem päris nii ei kehti, sest eesti sai alles 17 aastat tagasi kaasaegse kunsti mänguväljale, või väljaku äärde suurte poiste/tüdrukute mängu pealt vaatama, ja seetõttu tuleb eesti kunst "uue ilu" üle mõteldes ära unustada, muidu ei saa üldse aru, arvan ma. tuleb hoopis manada silme ette duchamp`i pissuaar ja kõrvadesse th. adorno hüüatus "peale auschwitzi luulet kirjutada on barbaarne")

milline on uus "ilus"? esiteks, see on poliitiliselt korrektne. ilu, mis on alati taotlenud endale universaalsust, on läbi kunstiajaloo lähtunud kellegi (valge mehe) vaatepunktist, surunud seega peale ühte (seksuaalset) eelistust, milles "ilus" on sama mis "kohane", "sobilik". ilu, millest räägib kaasaegne kunst ja kunstiteadus, püüab seda viga parandada: eetilised kaalutlused on võtnud esteetiliste ees eesõiguse, "kontekstuaalne ilu" ei esinda enam vaid eurotsentristlikke kultuure ning looduse sulniduse üle otsustamisel on võrdne kaal ökoloogilistel ja eetilistel seisukohtadel (ma ei tea päris täpselt, mida see lause näiteks maastikumaali puhul tähendama peaks, aga you get the point: valge mees, ära lagasta). kõige enam puudutab "ilusa" ümberdefineerimine muidugi inimkeha: feministid vaatavad üle lääne iluetaloni - catwalkide staari ja kõrgkunsti lemmikmodelli, anorektilise heroin chic`i - (mitte)sobivuse iluetaloniks; gay-meeste kättemaks seisneb meeste püünele upitamises (meeldiks ka naistele!); mustanahalised löövad letti oma kaun(itar)id. seega "beauty is back - with a vengeance" (a. c. danto).

teiseks, monalisanaeratus on igavaks läinud. ja jääb nagu pisut pealispindseks - sajand kriitilist mõtet on teinud oma töö. pealegi ei aja tänapäeval monalisa enam kedagi kuumaks. kui kedagi ajab, siis mingil vindi peale keeranud moel. cindy sherman ütleb, seistes oma veriseid kehaosi kujutava töö ees, vastuseks küsimusele, miks ta tööd peavad olema nii grotesksed ja häirivad: "maailm on ilust nii sissevõetud, et mind hakkasid huvitama asjad, mida tavaliselt peetakse groteskseks või inetuks, hakkasin neid nägema kütkestava ja ilusana. mulle tundub igav taotleda tüüpilist ilu, kuna see on kõige lihtsam või kõige ilmsem viis maailma nägemiseks. teisele poole vaatamine pakub rohkem väljakutset ."
ilu mõiste on laienenud. ilu võib näha veidrates, troostitutes, grotesksetes kujutistes. kaasaegset vaatajat köitev ilu on ohtlik, transgressiivne, kontrollimatu.

pilte selle tõestuseks: kõik järgnevalt üles astuvad kunstnikud (ja peaaegu kõik tööd) on alguses nimetatud autori näited. alustavad mõned kunstimaailma pahad poisid, kes on võibolla kogu lamendi vallandumise süüdlasteks:

robert mapplethorpe`i ilusad mehekehad (valisin väheprovokatiivse foto, vaadake teisi ise)

andres serrano kuulus foto uriini uputatud krutsifiksist, millega kunstnik lähenes "ilu" küsimusele šokimeetodil (põhjustas skandaali, näitus suleti (1987))

damien hirst`i hai formaldehüüdivannis: "ilu kombinatsioon julmusega" (tõi hirstile momentaalselt au ja kuulsuse (1991))

ja nüüd mõned vihased tüdrukud, kellele ei meeldi, et heroin chic saab kogu gloori (ja kõige seksikamad narkosõltlastest muusikud):

cindy sherman imiteerib oma mustvalgetel filmistillidel, kuidas filmikeeles domineerib "mehe pilk"

janine antoni maalib lõuendeid ja seinu oma juustega (erinevalt yves klein`ist, kes maalis paljaste naistega - aga see on juba teine teema)

veidi lohutust

tüüpe raamatukogust:
1) muldvanamees, kes luubiga uurib vähemalt gutenbergi-aegset kolme-tellise-paksust tolmavat köidet, aegajalt selle sisse tukkuma jäädes, pea langeb pehme kolksatusega raamatusse, poole tunni möödudes tõuseb peake nõksatusega, luup toimetab jälle mööda ridu, kuni peake väsib jälle... info seguneb loovalt unenägudega lapsepõlvest.
2) muldvanamees, kel ees assortii pakse, mitte väga palju kaasaegsemaid raamatuid, ning malelaud, vanamees uurib raamatuid ja põrnitseb oma lahinguvälja, kord tunnis teeb käigu, siis mediteerib jälle. tunnid mööduvad. sõdurid ei väsi.
esmamainitu käib rahvusrampsis sagedasti, teist kohtasin täna, istusime peaaegu kõrvuti, mul oli kohe kindel õlatunne oma tööd teha.

armas, kuidas hajameelne aru loob reklaamist, sellest tänapäeval levinuimast kunstiliigist, loovaid tõlgendusi, arvasin mitu päeva, et uue bondi-filmi plakati tekst "veidi lohutust" tähendab, et ilusad inimesed pildil catwalki tegemas on billboardidele välja pandud linnakodanike lohutuseks, pimedast novembrist, või mitte-veel-kinno-jõudnud daniel craigist, või millestki kolmandast (eesti keele käänded on veel raskemad kui saksa keele omad, kes teab, kas käib siin seestütlev, mina mitte). hiljem selgus, et nagu alati, on reaalsus palju proosalisem ning "veidi lohutust" on hoopis uue bondi-filmi eestikeelne pealkiri.

sõin täna absinditarretist, mida väidetavalt oli tehtud 20 tundi. maitses nagu koka higi.

puhta teadvuse voog jooksurajal

et mitte magistritöösse lootusetult ära kaduda, hakkasin jooksmas käima. et saaks vahepeal mõtetele puhkust anda, et töötaks ainult keha. aga mida teevad mõtted sel ajal, kui keha jookseb? tänane näide:
---
nonii, hakkab peale. hinga sisse, hinga välja. väga hea. päris kiire samm vist alguse kohta, äkki peaks aeglasemalt, ah las läheb. ebavajalikud lihased lõdvestada, ei pea käsi nii tugevalt rusikasse suruma, mõtle kui palju energiat kaotsi läheb. põsed ka lõdvaks, väge hea. oot, rulluisutaja. näeb et mu põsed lotendavad nagu olümpiasprinteritel, ei tohi. põselihased trimmi. kas vaatab? ei vaadanudki. liiga hilja tulin, hämar on juba, pimedas tulevad pätid ja ma ei saa inimesi vaadata. nii vähe inimesi on, ei tea kas reede õhtu pärast. peab meelde jätma, mis kell alustasin. jooksen vist kiiremini kui eelmine kord, huvitav kas 10 minutit kiiremini? ei, see on liiga palju, kas 5 minutit? oi, huvitava näoga mees, oh, naeratas! mida nad kõik naeravad, näengi vist tobe välja selle mütsiga. või on endorfiinilaksust sõbralikud? või on jooksuraja komme olla sõbralik kaasmasohhistide vastu? olen siis ka. oot, ei saa, põselihaste liigne töö. huvitav, kas ma hingan palju autode heitgaase sisse? peaks jooksma siis kui autosid pole. öösel kell 4. buss sõidab peatusesse. astuks peale, sõidaks koju. ei saa, kaasliiklejad pöörastaksid mind et lõõtsutan ja olen naljaka mütsiga ja näost punane. kas saaks teha sellise masina, mis talletaks seda energiat, mida siin tasuta toodan? pärast kasutaks kodus elektriks. oo, see nokamütsiga tädi naeratas. tal on vist lihtsalt nii hea meel et saab joosta. või äkki tuli kõrvaklappidest lemmiklaul ja rõõmustas selle peale? kas peaks joostes ööülikooli kuulama hakkama? ei, parem jooksen vaikuses edasi, puhkan mõtteid. see on nagu meditatsioon, 40 minutit rütmilist hingamist ja mõte puhkab. ära mõtle. nagu nike`i reklaamis. kurat see on ikka geniaalne reklaam. hinga sisse, hinga välja, väga hea. oo, maarjamäe loss, vaat mida kõike jooksurajal näeb! tädi teeb kiirkõndi. liiga aeglaselt teeb, ta ei saa sellega mingit koormust, aga vähemalt hingab karget mereõhku. liiga paks kombekas on tal, sellega ei saagi kiiremini kõndida. nonii, mälestusmärk julgetele ja teotahtelistele inimestele, juba tuligi, nii ruttu. huvitav mis kell on, praegu peaks olema pool aega läbi. pööran siit tagasi. mati karmini tehtud. see on väga sümboolne, ma olen ka julge ja teotahteline et siin jooksen, järelikult ei saagi kaugemale minna. võhma jätkub päris hästi, järgmine kord vist jooksen kaugemale. oi kurat, nüüd on tuul vastu, rõvedalt puhub mütsi alt sisse kõrvadesse, kas peaks peapaelaga jooksma hakkama? ei, see näeb naeruväärne välja. kohe hakkavad põlved ka valutama, peab sooja pesu hankima. kas ma tahan pulsikella? võiks ju lasta sünnipäevaks kinkida. kuradi rõvedalt puhub ikka tuul, võibolla ma ei jaksa nüüd lõpuni joosta, puhub mu julgete ja teotahteliste mälestusmärgini tagasi. hingata on raske, tuul puhub vist kogu hapniku suust mööda, oot, võtaks aeglasema sammu. peale sellest vanamehest möödaminemist võtan. see koht oli eelmine kord ka raske, mäletan. nii palju busse sõidab mööda. meri on tõusnud. mõtle kui seal oleks praegu uppuv inimene, ma hüppaks appi, huvitav kas jaksaks kaldale ujuda. jalad ulatavad seal põhja. aga mõtle kui ei ulataks? karjuks, aga raske oleks mõlemaid veepeal hoida ja karjuda. õnneks ei ole kedagi, ei pea hüppama. tahaks sülitada. oot, las see paarike läheb mööda. nii, väga hea. oh, kuhu ma jäingi, kas oli hinga sisse või oli välja, kurat, läkski sassi, no pole hullu, harjun uuesti. pärast peaks midagi sööma, mis ma täna söönud olen, ainult need kaks pirukat ja jogurti. kodus ei ole midagi, oleks pidanud poes käima. saab teha porgandid riisiga. või porgandid makaronidega. okei, lähen statoili. nii, varsti saab tuulevaiksesse kohta, nüüd on juba päris vähe lõpuni, hinga sisse, hinga välja. pätte polegi. nüüd on küll 50 meetrit lõpuni, siis jään seisma ja endorfiin lööb katuse pealt ja jalad tahaks edasi joosta ja siis on korraks tunne nagu väike lennumasin oleks seljas. peab toas kella vaatama, kas jooksin kiiremini kui eelmine kord. oo, see nokamütsiga tädi uuesti. jälle naeratas! nii äge. tal on vist tõesti hea meel et saab siin joosta. nii, finiš. endorfiin. ai sa kurat kui kange...

postsovjett

käisin poes süüa ostmas. poest, trammist ja tänavalt saab vahel häid reaaluskontrolle. mäletan hästi, kuidas kõndisin esimest korda augusti lõpus eestis olles läbi linna raekoja platsi ega suutnud ära imestada, kuidas igalt poolt vaatas vastu halvastivarjatud NÕUKA. kuidas ma küll seda varem ei olnud märganud! raekoja platsis oli lõbus jota, kes tülitas varahommikul eri rahvusest ontlikke turiste vastavalt vajadusele eri võõrkeeltes. turistide näol peegeldus võõristus, mõistmatus, piinlikkus (kuidas jääda viisakaks ja samas tülitajast lahti saada?). oleksin tahtnud turistidele öelda, et "its okei, siin ei pea kiipsmailingut tegema, inimesed on harjunud jämedustega, kõndige lihtsalt minema!"
aga jah, täna poes. leidsin üsna lühikese sabaga kassa. närtsinud tädi minu ees oli just kaubad letile ladunud ja ma valmistusin sisimas rõõmsalt sama tegema, kui minu ette ilmus järsku kõpsti! uus tädi, eelmise sõbranna, ja asus oma kaupadega toimetama.
tundsin, et protesteerida on mõttetu, aga siiski. "vabandage!" tädi ei pööranud peadki, seisis mu ees pooleldi külje, pooleldi seljaga, ja raputas vaid pead. "vmestje!" ütles selgituseks esimene tädi. mina: "aga ma olin ju enne!" selle peale ei tulnud enam kummaltki reaktsiooni. mulle meenus, et saksamaal oli tavaks poesabas lasta vabatahtlikult endast ette need, kel kärus vähem kraami.
teine tädi oli veel närtsinum kui esimene, näost pundunud punane ja lehkas kergelt liisunud alkoholi järele. okei, see pole oluline, tõesti. see jutt ei ole joodikutest. (ega venelastest - ma olen veendunud, et eestlased ei ole kriipsuvõrragi sõbralikumad ja võibolla on hullemadki.)
tädil oli kaks last, umbes algkooliealised. toredad. poiss vaatas mind trotsi täis näoga ("mida sa õiendad siin emmega!"). naeratasin talle - et ta ei arvaks, et kogu maailm koosnebki kurjadest ja pahadest inimestest. ta naeratas kavalalt vastu. tädi lehkas.
aga see on meie nõuka-pärand. harjumus ajast, mil ei võinud kedagi usaldada ning pidi enda eest võitlema, et ellu jääda. jeerum, lase poesabas lollist lahkusest keegi ette ja ta ostab viimase saia ära! isegi mina mäletan, kuidas lugesin südamevärinal sabas seistes järelejäänud ühikuid müüja selja taga riiulil ja inimesi enda ees. pidin siis olema esimeses klassis. igaüks seisab enda eest, ja kui ei seisa - jääb ilma. lihtne. siin pole viisakusele asja.
ma arvan, et hea uus kapitalism, mille nüüd asemele saanud oleme, süvendab tegelikult ka võistluslikkust, ärapanemist ja mingit kalkuse kergemat vormi. aga tavaline kultuuridevaheline vaatlus on näidanud, et kuigi jah, selle uue ühiskonna viisakus võib vahest olla lihtsalt ükskõiksust varjav fassaad, on inimesed tänaval, bussis ja poes siiski faking hoolivamad. ei astu sust üle, kui sa rattaga kukkudes põlved ja käed puruks kukud, näiteks. jäävad seisma ja küsivad, kas saab aidata.
et see pruunide silmadega väike poiss, kes tädil kaasas oli ja naeratusele vastas, kasvaks usaldavamaks kui meie, postsovjetid.

now that i still don`t... who am i kidding!

dresden.


rong sõidab läbi ja üle mägede. lindal on süda paha. mul on hea: raamat on huvitavaks läinud. kohale jõudes oleme mõlemad siiski üsna läbiklopitud, ei viitsi täna isegi turiste teha. hostel asub dresdeni neustadt`is: ägedas, popis, alternatiivses linnaosas, kus on igal sammul paar cool-veidrat kõrtsi ja väikeseid "second-hand" ja "homne mood" piiril võimlevaid poekesi. teate neid "ah me ei tahagi tegelt mingit kasumit teenida, tegime lihtsalt poe sest me oleme nii ägedad ja noh, siis on endal ka, kus hängida" poode. berliini mittes on neid iga galeriikese vahel. ma ei julge tavaliselt sisse astudagi, piidlen üle tänava hirmund-imetleva pilguga.
tere tulemast endisse ddr-i! noored näevad siin peale konservatiiv-baierlaste juurest tulekut välja nagu punk-neomarksistid, ja neid on rohkem kui turiste. uhh! kas pole äge! jääme siia elama!
lõpetan hosteli rõdul raamatu. tibutab. teeme kõige lähemas kõrtsis õlle. kõrtsis on tüdrukute õhtu, aga see ei viita seksuaalsele orientatsioonile. saan lindalt teada, et taani keeles on olemas sõna, mis tõlkes on "boyfriend-boring". "peika-igav". see oled sa siis, kui saad omale kuti ja sõbrannadega enam üldse välja ei viitsi minna. ikka tibutab.


järgmisel päeval veab linda mind mööda neid torniga maju, mille ümber palju fotokatega turiste tugleb, aga sellest oleme mõlemad nüüdseks täiesti tüdinud. kett käib maha - märkate?
rakendub plaan b - näitused.
dresdenis on saksamaa hügieenimuuseum, külastame seal näitust "glück - welches glück?", mis räägib interaktiivses ja õpetlikus laadis sellest, mis on õnn. ega hügieenimuuseumis ei pea ainult seepe väljanäitusele panema, sest sakslased on juba aru saanud, et veidi avaram vaade näitusepoliitikale ei pruugi olla kurjast.
kõigi lihtsate vastuste otsijate rõõmuks on üks dresdeni matemaatikaprofessor arvutanud välja õnne valemi:


õhtul on elbe kaldal kino. oleme lindaga teineteisest pisut tüdinud ja kisume ettevaatlikult riidu.
viimane, reisi seitsmes päev. oleme muutunud vaatamisväärsuste suhtes nii tuimaks, et isegi frauenkirche katusele ei roni, kuigi linda on saanud oma fotokasse uued patakad. vau. selle asemel vean lindat mööda mingit noortenäitust.


saksamaa on transvestiitsete kalduvustega ebaseksikas praaliv langenud ingel?
teeme siit sääred!

rongisõit, see viimane lõpp kieli, 5-6 tundi, on liig. ma armastan tavaliselt rongisõite, ja bussi, ja auto, kui ma ei ole just sunnitud kellegagi füüsilises kontaktis olema, ja kui ei haise. aga kõigel on piir. ma tahan nüüd mõnda aega käia jala. või sõita rattaga. lühikesi distantse. või veel parem, istuda paigal.

na klar! jõudsime kauni kujundikaarega praegusesse hetke. ma ei tea, mis sellest päevaraamatust edasi saab. teeme, et ei löö praegu mingeid steitmente lauale. võibolla on mul ühel hetkel veel midagi öelda.

võibolla mitte.

ajal on halb omadus käest libiseda

meil on sama nutused-sajused ilmad nagu teilgi.
mul oli umbes nädal aega väga rahulikku aega, mille pühendasin põhiliselt oma magistritöö kallal nokitsemisele. ja järsku juhtus midagi: linda tuli tagasi ja enne kui ma arugi sain, olid meil rongipiletid ostetud ja hostelid bronnitud ning aega kielis olla, erasmuse-asjaajamisega tegeleda ning olulisi inimesi näha justkui enam ei olnudki.
niisiis, sellest reedest järgmise neljapäevani juhtub see, et olen liikvel marsruudil kiel-frankfurt-münchen-dresden. ülejäänud päevad enne ja peale seda jooksen mööda kieli ja üritan saada erinevatele paberitele erinevaid allkirju ja templeid, mis tõestavad, et ma siin ka ausalt koolis käinud olen.
eile veetsin kolm tundi oma "study-buddy" annekesega (kes üritab pildil varjata oma ebamugavust, kuna teda kaameraga sihin) saksa keeles sundimatult vesteldes, mille lõpuks mu aju plahvatada tahtis, ja juhtunud on see, mida ennustasin: sain keele rääkimiskõlbulikuks just täpselt selleks hetkeks, kui lahkuma hakkan. oh, well. õnneks saan nüüd veel natuke lõunas elavate sakslaste hääldust kuulata, mida on väga lihtne järele teha, sest sõnu tuleb imelikult venitada ning kõik h-d š-idena hääldada.
anneke kirjutas mulle cd oma lemmik saksa muusikaga, mille mu arvuti alla neelas, ning varustas mu põhjaliku nimekirjaga kvaliteetsest saksa kaasaegsest kirjandusest. jään lootma tallinna goethe instituudi raamatukogu heale varustatusele. iga päevaga hiilib aina enam ligi mingi tunne, mille nimi võiks olla 'kurb', ja üks hääl, mis ütleb vaikselt midagi sellist, et 'aga miks me peame ära minema, kui meil tegelt siin ka päris hea on?´ sunnin nad vaikima.
reede varahommikul vinnan seljakoti selga ja los geht`s.

peinlich

vabandust, et pole endast mõnda aega märku andnud. olen tegelenud intensiivse viimase nädala elamisega koos siinsete sõpradega, mis tähendab eelkõige pidutsemist ja piinlike piltide tekitamist facebooki ja sõprade mäludesse. kõrvalnähuna sukeldumine tutvusse saksa kutiga, kes värvib oma ripsmeid (kuid see ei ole kaugeltki mitte ta suurim veidrus), kui jäänud on vaid loetud päevad kojunaasemiseni. gut gemacht.

ps. keeleoskuses on vaatamata kõigele märgata edasiminekut, sest tänane date maxiga nägi juba välja selline: mina: 50% englisch, 50% deutsch. maxi: 98% deutsch.

rahvaste sõprus / kurjuse telg

mina: kas ma tohin küsida, miks sa peakatet ei kanna?

shirin (nimi muudetud): tead, enne iraani revolutsiooni, millest siin euroopas keegi eriti midagi ei tea, võis ka iraanis end vabalt tunda nagu siin, sa ei pidanud oma nägu ja pead kinni katma, et ringi kõndida. pereringis või kasvõi pidudel oma majas ei kanna mu ema ega teised naised mitte kunagi peakatet. ma ei tunne, et peaksin siin kuidagi teisiti välja nägema kui teised inimesed, ometi on mul isegi siin katmata peaga olles hirm selle ees, et mõni nuhk minust teada saab.

mina: mul on üks mõte, kas ma võiksin teha pilti sinust, jenist ja alist kui iraani ja usa esindajatest, et kujutada nn "kurjuse telje" mõttetust üksikindiviidide tasandil?

jen: yeah sure haha!! here take it with my camera too!

shirin: jah loomulikult, ma olen jenniferiga väga hea sõber, aga palun ära saada seda pilti ajalehtedesse või midagi!

jen: by the way, what religion is there in iran anyway?