to all the kids who downloaded this song for free

tartu-tallinn buss. esimesed reisijad on istet võtnud, buss ootab väljasõitu. siseneb kriim, umbes 11-aastane tüdruk, käes eesti ekspress. tüdruk peatub minu juures ja ütleb: "kas soovite osta eesti ekspressi?" mina: "ei soovi, aitäh." tema: "a miks sa ei osta?" osutan oma süles olevale tellisele: "mul on raamat." tüdruk veab näole virila ilme, püüab teha hästi nunnut ma-olen-nii-noor-ja-armas-kas-sul-must-kahju-pole poosi ja venitab: "paaaluun osta, see on mul täna viimane!" hakkan selle etenduse peale lõbustatult naerma: "mine metsa, proovi kedagi teist selle strateegiaga ära osta!" tüdruk turtsatab kelmikalt naerma, saades aru, et seekord ta mäng ei toiminud. vahetab muga veel viimase vandeseltslasliku pilgu ja läheb.

selle suve hääl on kajakad, kes päikesetõusul vaikse linna üle võtavad. eile rattaga peolt koju sõites kohtasin narva maanteel liputajat.

veidi lohutust

tüüpe raamatukogust:
1) muldvanamees, kes luubiga uurib vähemalt gutenbergi-aegset kolme-tellise-paksust tolmavat köidet, aegajalt selle sisse tukkuma jäädes, pea langeb pehme kolksatusega raamatusse, poole tunni möödudes tõuseb peake nõksatusega, luup toimetab jälle mööda ridu, kuni peake väsib jälle... info seguneb loovalt unenägudega lapsepõlvest.
2) muldvanamees, kel ees assortii pakse, mitte väga palju kaasaegsemaid raamatuid, ning malelaud, vanamees uurib raamatuid ja põrnitseb oma lahinguvälja, kord tunnis teeb käigu, siis mediteerib jälle. tunnid mööduvad. sõdurid ei väsi.
esmamainitu käib rahvusrampsis sagedasti, teist kohtasin täna, istusime peaaegu kõrvuti, mul oli kohe kindel õlatunne oma tööd teha.

armas, kuidas hajameelne aru loob reklaamist, sellest tänapäeval levinuimast kunstiliigist, loovaid tõlgendusi, arvasin mitu päeva, et uue bondi-filmi plakati tekst "veidi lohutust" tähendab, et ilusad inimesed pildil catwalki tegemas on billboardidele välja pandud linnakodanike lohutuseks, pimedast novembrist, või mitte-veel-kinno-jõudnud daniel craigist, või millestki kolmandast (eesti keele käänded on veel raskemad kui saksa keele omad, kes teab, kas käib siin seestütlev, mina mitte). hiljem selgus, et nagu alati, on reaalsus palju proosalisem ning "veidi lohutust" on hoopis uue bondi-filmi eestikeelne pealkiri.

sõin täna absinditarretist, mida väidetavalt oli tehtud 20 tundi. maitses nagu koka higi.

now that i still don`t... who am i kidding!

dresden.


rong sõidab läbi ja üle mägede. lindal on süda paha. mul on hea: raamat on huvitavaks läinud. kohale jõudes oleme mõlemad siiski üsna läbiklopitud, ei viitsi täna isegi turiste teha. hostel asub dresdeni neustadt`is: ägedas, popis, alternatiivses linnaosas, kus on igal sammul paar cool-veidrat kõrtsi ja väikeseid "second-hand" ja "homne mood" piiril võimlevaid poekesi. teate neid "ah me ei tahagi tegelt mingit kasumit teenida, tegime lihtsalt poe sest me oleme nii ägedad ja noh, siis on endal ka, kus hängida" poode. berliini mittes on neid iga galeriikese vahel. ma ei julge tavaliselt sisse astudagi, piidlen üle tänava hirmund-imetleva pilguga.
tere tulemast endisse ddr-i! noored näevad siin peale konservatiiv-baierlaste juurest tulekut välja nagu punk-neomarksistid, ja neid on rohkem kui turiste. uhh! kas pole äge! jääme siia elama!
lõpetan hosteli rõdul raamatu. tibutab. teeme kõige lähemas kõrtsis õlle. kõrtsis on tüdrukute õhtu, aga see ei viita seksuaalsele orientatsioonile. saan lindalt teada, et taani keeles on olemas sõna, mis tõlkes on "boyfriend-boring". "peika-igav". see oled sa siis, kui saad omale kuti ja sõbrannadega enam üldse välja ei viitsi minna. ikka tibutab.


järgmisel päeval veab linda mind mööda neid torniga maju, mille ümber palju fotokatega turiste tugleb, aga sellest oleme mõlemad nüüdseks täiesti tüdinud. kett käib maha - märkate?
rakendub plaan b - näitused.
dresdenis on saksamaa hügieenimuuseum, külastame seal näitust "glück - welches glück?", mis räägib interaktiivses ja õpetlikus laadis sellest, mis on õnn. ega hügieenimuuseumis ei pea ainult seepe väljanäitusele panema, sest sakslased on juba aru saanud, et veidi avaram vaade näitusepoliitikale ei pruugi olla kurjast.
kõigi lihtsate vastuste otsijate rõõmuks on üks dresdeni matemaatikaprofessor arvutanud välja õnne valemi:


õhtul on elbe kaldal kino. oleme lindaga teineteisest pisut tüdinud ja kisume ettevaatlikult riidu.
viimane, reisi seitsmes päev. oleme muutunud vaatamisväärsuste suhtes nii tuimaks, et isegi frauenkirche katusele ei roni, kuigi linda on saanud oma fotokasse uued patakad. vau. selle asemel vean lindat mööda mingit noortenäitust.


saksamaa on transvestiitsete kalduvustega ebaseksikas praaliv langenud ingel?
teeme siit sääred!

rongisõit, see viimane lõpp kieli, 5-6 tundi, on liig. ma armastan tavaliselt rongisõite, ja bussi, ja auto, kui ma ei ole just sunnitud kellegagi füüsilises kontaktis olema, ja kui ei haise. aga kõigel on piir. ma tahan nüüd mõnda aega käia jala. või sõita rattaga. lühikesi distantse. või veel parem, istuda paigal.

na klar! jõudsime kauni kujundikaarega praegusesse hetke. ma ei tea, mis sellest päevaraamatust edasi saab. teeme, et ei löö praegu mingeid steitmente lauale. võibolla on mul ühel hetkel veel midagi öelda.

võibolla mitte.

ja metrood laulavad sulle unelaulu

väsind loom jõudis hamburigst tagasi. ehk aitab ka sellest linnast, vähemalt selleks suveks? mitte et linnal midagi viga oleks, oh ei.
külastasin blockbuster-näitust hamburger kunsthalles - ülevaade mark rothko loomingust. oli vist sorokin, kes kirjeldas eri vene kirjanike manustamisest tekkivaid kaife ja leidis lõpuks, et dostojevskit puhtalt panna on bad trip, peaaegu et surmalaks. liiga kange. rothko oli ka liiga kange, võitlesin seal näitusel iiveldusega, vaatamata külastajate tunglemisele, kes asja natuke lahjendasid. ülevoolavasse emotsioonide kirjeldusse laskuda on moodsa aja professionaalsel kunstiteadlasel muidugi lubamatu, eriti sellise vanakooli kunstniku, ameerika ekspressionistide eelkäija puhul (pole ju kontseptuaalne kunstki :P), aga no ei saa küll ta töödest reprode põhjal õiget sotti, ei saa. tüüp ise püüdles oma maalidega religioosse kogemuse tekitamise poole ja ma ütlen, sellised värvilärakad on tõesti karmid, kui sa just värvipime ei ole. näituse ajaleht soovitas minna lähedale, päris pildi ligi, nii pidi õige kogemuse saama. proovisin, aga no see on ka karastatud kunstituristi jaoks liiga karm, nagu puhas viin paljalt, külmalt ja kulistades. psühhedeelne. kui kõrvus orelihelisid kuulma hakkasin, põgenesin hirmunult, tagasi vaatamata.
muidu nagu blockbuster ikka, traditsiooniline ülevaade eri loomeperioodidest ja suur külastajate arv. vähemalt täna seal minuga koos leidus küll hulgim fänne, järjekord oli ukse taga.
lahjendasin hiljem kunstvereinis bojan šarcevic`iga (c-de peal käivad erinevad katused, mida mu klaviatuur ei võimalda), kes oli teinud tavalist, viimasel ajal kah suht levinud "ruumiinstallatsioon käepäraste materjalidega" asja (klaas, puidulaastud, metall, oksaraod), ainult et selle kõik dramaatilise valgusega üles filminud ja suurtes saalides, kuhu kostub metroode müra, omakorda eri-disain-vigur-boksides eksootilise muusika (justkui nagu) saatel välja mänginud. nii, et vaatad ühe video ära, jalutad mööda saale ja otsid, kus järgmine kaamera vaikselt surisema hakkab. mõnus. kaasaegne religioosset kogemust tekitav kunst - erinevalt teise laine avangardist täpselt õige kangusega, magu ei tõmbu kokku, vastupidi - tunned end nagu kala vees, või tudeng loengus, või kodanik suurlinnas.
afterparty`ks oli see blumen ja midagi park, mida triin soovitas, ainult et põõsaste ja purskkaevude asemel eelistasin takseerida treenitud kehaga trikimehi, kes ümberringi istuma sätitud tütarlaste tähelepanu paistel saltosid ja muid surmasõlmi sooritasid. neid tüüpe, või siis nende sõpru, näeb iga kord hamburgis käies. ka mingi suurlinnale omane sümptom, kohandatud riitus. siis väsinud jalul kerge wanderung läbi gay-paraadi järelpeo ning tagasi koju.
mugavalt hamburgi saab nii: buss kieli rongijaama (0,5h), rong hamburgi haubtbahnhofi (1,5h), kohal. soodsalt hamburgi saab nii: buss kieli rongijaama (0,5h), buss hamburgi lennujaama (1,5h), buss nr. 110 metroopeatusse (20 min), metroo hamburgi haubtbahnhofi (20 min). tegin täna soodsa variandi ja olen seetõttu väga palju erinevates liikurites loksunud. magama.
foto on ainus täna hamburgis sooritatud klõps. "saksamaa peab elama, kui ka meie surema peame." "kaduge ära natsi-jamaga!" saksamaa kollektiivne süü strikes back, väsimatult.

we accept the love we think we deserve

minu kodupood täna õhtul.
see linn on nagu uppuv laev, ja meie, meie oleme rotid. hélène põgeneb reedel. pärast seda mul pole enam potti ja panni, ega tolmuimejat.
päevade arvestus käib praegu antibiootikumides. täna oli viimane päev. järelikult - homsest olen ametlikult terve.
sain yujiniga kokku, andsin talle kalevi kommi, sain vastu jaapani kit-kati. yujin rääkis, et talle on kõige raskem keelebarjäär. mitte see, et ta saksa keelt üldse ei räägi, sellega saab hakkama (huvitav, mina küll ei saanud). aga inglise keel on hoopis teistsuguse loogikaga kui jaapani oma. et me siin euroopas ütleme tähtsa asja lause alguses, nemad aga lause lõpus.
yujin töötab geoloogia-instituudis ja uurib fossiile. homme teeb ta päev otsa ühte kivi katki. kivi sees on võibolla liiv või savi või midagi taolist, kes kunagi oli elus.
yujin tuleb tokiost. ta ütles, et ei tahagi sinna tagasi. seal on liiga palju inimesi, kevadel sajab liiga palju vihma ja suvel on liiga palav. yujinile meeldib kielis rohkem.
siis nägime mu saksa keele õpetajat, kellel on jaapani mees (see oli kokkusattumus) ja topeltidentiteediga laps, kel on saksa ja jaapani ees- ja perekonnanimed ning kaks passi. ta räägib emmega saksa, issiga aga jaapani keeles. ja võib kunagi ise valida, kummaks hakkab. või vahetada, kui kõrini saab.
jäänud on üks essee. siis pilvelõhkujate linn frankfurt, kus kavatsen teha massiivse kunstivaatamise.
täna oli viimane 28 kraadiga päev, homme müristab ja sajab vihma.

berliin: ilu eri

natuke soditud seina: müür, east side gallery

nad rõõmustasid

ja siis nad läksid sellele suurele ristmikule, ja neid oli nii palju et autod ei saanud enam sõita, ja bussid ka ei saanud enam sõita, ja politseinikud natuke teadsid seda ette ja suunasid liikluse ümber, ja siis nad hakkasid rõõmustama, hüppama ja laulma. ja siis kui nad kahe tunni pärast ikka veel seda tegid, läksin ma koju ära.

see juhtus päriselt

ma tean ühte tüdrukut, kes teab ühte poissi, kes sai ükskord viru keskuse pöörduksest sammu aeglustamata läbi minna.