postsovjett

käisin poes süüa ostmas. poest, trammist ja tänavalt saab vahel häid reaaluskontrolle. mäletan hästi, kuidas kõndisin esimest korda augusti lõpus eestis olles läbi linna raekoja platsi ega suutnud ära imestada, kuidas igalt poolt vaatas vastu halvastivarjatud NÕUKA. kuidas ma küll seda varem ei olnud märganud! raekoja platsis oli lõbus jota, kes tülitas varahommikul eri rahvusest ontlikke turiste vastavalt vajadusele eri võõrkeeltes. turistide näol peegeldus võõristus, mõistmatus, piinlikkus (kuidas jääda viisakaks ja samas tülitajast lahti saada?). oleksin tahtnud turistidele öelda, et "its okei, siin ei pea kiipsmailingut tegema, inimesed on harjunud jämedustega, kõndige lihtsalt minema!"
aga jah, täna poes. leidsin üsna lühikese sabaga kassa. närtsinud tädi minu ees oli just kaubad letile ladunud ja ma valmistusin sisimas rõõmsalt sama tegema, kui minu ette ilmus järsku kõpsti! uus tädi, eelmise sõbranna, ja asus oma kaupadega toimetama.
tundsin, et protesteerida on mõttetu, aga siiski. "vabandage!" tädi ei pööranud peadki, seisis mu ees pooleldi külje, pooleldi seljaga, ja raputas vaid pead. "vmestje!" ütles selgituseks esimene tädi. mina: "aga ma olin ju enne!" selle peale ei tulnud enam kummaltki reaktsiooni. mulle meenus, et saksamaal oli tavaks poesabas lasta vabatahtlikult endast ette need, kel kärus vähem kraami.
teine tädi oli veel närtsinum kui esimene, näost pundunud punane ja lehkas kergelt liisunud alkoholi järele. okei, see pole oluline, tõesti. see jutt ei ole joodikutest. (ega venelastest - ma olen veendunud, et eestlased ei ole kriipsuvõrragi sõbralikumad ja võibolla on hullemadki.)
tädil oli kaks last, umbes algkooliealised. toredad. poiss vaatas mind trotsi täis näoga ("mida sa õiendad siin emmega!"). naeratasin talle - et ta ei arvaks, et kogu maailm koosnebki kurjadest ja pahadest inimestest. ta naeratas kavalalt vastu. tädi lehkas.
aga see on meie nõuka-pärand. harjumus ajast, mil ei võinud kedagi usaldada ning pidi enda eest võitlema, et ellu jääda. jeerum, lase poesabas lollist lahkusest keegi ette ja ta ostab viimase saia ära! isegi mina mäletan, kuidas lugesin südamevärinal sabas seistes järelejäänud ühikuid müüja selja taga riiulil ja inimesi enda ees. pidin siis olema esimeses klassis. igaüks seisab enda eest, ja kui ei seisa - jääb ilma. lihtne. siin pole viisakusele asja.
ma arvan, et hea uus kapitalism, mille nüüd asemele saanud oleme, süvendab tegelikult ka võistluslikkust, ärapanemist ja mingit kalkuse kergemat vormi. aga tavaline kultuuridevaheline vaatlus on näidanud, et kuigi jah, selle uue ühiskonna viisakus võib vahest olla lihtsalt ükskõiksust varjav fassaad, on inimesed tänaval, bussis ja poes siiski faking hoolivamad. ei astu sust üle, kui sa rattaga kukkudes põlved ja käed puruks kukud, näiteks. jäävad seisma ja küsivad, kas saab aidata.
et see pruunide silmadega väike poiss, kes tädil kaasas oli ja naeratusele vastas, kasvaks usaldavamaks kui meie, postsovjetid.