veedan unetut ööd

jeff wallil on selline foto, aastast 1994, "insomnia".
kujutab seda, kui piinav ja jäle võib olla, kui uni ei tule. jeff wall on ise mingis intervjuus vaielnud, et võib-olla see mees uinub lõpuks oma köögi põrandal, aga no kamoon, jeff wall, kus su silmad olid. unusta ära. see mees ei saa und enne, kui väljas valgeks läheb ja ta on kaotanud igasuguse lootuse üldse kunagi kusagil veel magada. seejärel ta uinub.

ja nabokov kirjutab oma mälestusteraamatus nii:
"Elu läbi on mul magamajäämisega raskusi olnud. Inimesed, kes rongis panevad ajalehe kõrvale, ristavad oma rumalad käed, ja hakkavad kohe vastikult ja familiaarselt norskama, hämmastavad mind samapalju kui too mehike, kes rahumeeli roojab jutuka vannivõtja kõrval, või osaleb suurtes meeleavaldustes, või astub mõnda seltsi, et sellesse sulanduda. Magamine on maailma kõige tobedam vennaskond, kus on rängimad maksud ja räigeimad tavad. See on vaimu piinamine, mida mina pean alandavaks." Vladimir Nabokov. Räägi, mälu. Lk. 84

nabokov võinuks mu sõber olla, ta meeldib mulle, aga magamise osas meie arvamused küll lahknevad, mulle magada meeldib, ja uinuda, nagu ka warholile, kellega meil samuti palju ühist on. me oleks kolmekesi võinud sõbrad olla, nabokov, warhol ja mina.

mu õudusunenäod on üldiselt väga sarnase struktuuriga. ja väga lihtsad, kodeerimisega pole viitsitud eriti vaeva näha. seal on alati loomad, keda lömastatakse, nülitakse elusalt või retsitakse mõnel muul moel. koerad, kassid, hobused. kõik oma pere loomad, jällegi. lahjemat sorti õudukad on väga erilisest action-komöödia žanrist, kus huumor on mingis painava palagani võtmes, klounikoorid huilgavad ja pasunaorkestrid mürtsuvad taustal. kusturicat mäletate, jah? noh, nagu tema film, aint et loomi retsitakse. ta oleks ehk ka võinud meie kampa tulla. minu ja andy ja dima kampa ma mõtlen. emir. ilus nimi tal ka veel.

kass magas mu jalgade peal ja tegi looduslikke villaseid sokke, aga mul ei tulnud uni tagasi. panin tule põlema, kass tõmbas ühe hooga küüru selga ja kössitas tükk aega tühjaks jäänud voodil.

oma unenägudest ei tohiks rääkida, öeldakse, su hing on nende sees ja see võidakse kerge vaevaga ära varastada. noh, võtke siis.

sobimatud asjad

kui hommikuse ärkamise aeg sõltub sust endast, juhtub vahel, et lähed öö hakul voodisse täies valmiduses magada, aga und ei tule. õnneks on sei shonagon oma "padjaraamatuga" jätkuvalt võluv. tõlgin teile sei loetelu - täiesti sobimatutest asjadest.


lumi, mis langeb tavaliste inimeste majadele. kuuvalgus, mis sellistesse majadesse paistab, on samuti lihtsalt häbiasi. seda on ka kohtumine hariliku katuseta härjakaarikuga kuuvalgel ööl või nägemine, kuidas sellist kaarikut veab kastanpruun härg.
vananev naine, kes on rase. on jälestusväärne, kui tal on noor abikaasa, ning isegi hullem, kui ta tujutseb, kui mees läheb ta juurest teise naise pärast ära.
tukkuv vana mees või habetunud ätt pähkleid suhu pistmas. hambutu vanamoor, kes hapusid ploome süües näo krimpsu tõmbab.
tulipunaseid seelikpükse kandev lihtkodanik. neil päevil tundub, et näed neid igal pool, kuhu vaatad.
vaatepilt värvavalvurist öövalves. näha teda riietatuna mitteformaalsesse jahikostüümi on samuti ebameeldiv. see ametlik punane keep, mis niiväga inimesi hirmutab, on kohutavalt pretensioonikas. ta muutub üleüldiseks põlastusaluseks ka siis, kui keegi märkab teda daamide piirkonna läheduses logelemas. "siin võib luusida kahtlasi isikuid", punastab ta sisse astudes ja maha istudes. ning viis, kuidas ta riputab oma seelikpüksid üle paneelkardina viirukilõhnalises toas, on lihtsalt uskumatu.
on kohutav vaatepilt, kui nägus mees on tsensoritejuhatuse ohvitser. näiteks oli äärmiselt õnnetu juhus, kui kapten yorisada sellel positsioonil oli. (lk.47-48)

ja nüüd minu nimekiri:
talv, mis möödub ilma lumeta. veelgi kohutavam on, kui koheva paksu lumevaiba asemel on vaid ebameeldiv vesine lörts või õhuke lumekirme mustal maal. sama hirmus on, kui suvi on möödunud tõeliselt kuumade päikesepaisteliste ilmadeta, mistõttu inimesed on kahvatud ja pahurad.
kohatult suur ja maitsetu luksusauto, mis möödakihutades inimesed hooletult poriseks pritsib. liiga kõrgeid tikk-kontsi kandev tüdruk, kes kiiresti kõndides ebamugavate jalanõude tõttu väärastunult mõjub. peenelt riietatud daam või härra, kelle kaenla alla on tekkinud higist märjad ringid. spetsiifiline vanamuttide hais avalikus tualetis.

asjad, mis panevad südame kiiresti põksuma

varblane pesakonnaga. möödumine kohast, kus lapsed mängivad. mõne hea viiruki süütamine ning seejärel üksi magama heitmine. pisut ähmasesse hiina peeglisse vaatamine. peen härra, kes tõmbab oma tõllaga tee äärde ja saadab mõne läkituse sisse.
pesta oma juukseid, kanda peale make-up ja panna selga riided, mis on aroomidega hästi lõhnastatud. isegi, kui sa oled kusagil, kus keegi eriline sind ei näe, tunned sellest siiski suurt naudingut.
ööl, mil ootad kellegi saabumist, tuleb äkitselt tugev vihmapuhang ning miski lõgiseb tuule käes, pannes su südame ootamatult taguma.

sei shonagon "the pillow book", lk. 30.

sei shonagon (966-1017) oli jaapani õukonnadaam, kes kirjutas enda ja kaaslaste lõbuks päevaraamatut. ma imetlen tema erka taju ja peent märkamisoskust. ma arvan, et ta oli väga sensuaalne naine. raamatut "the pillow book" tuntakse rohkem peter greenaway samanimelise filmi (1996) järgi.

telefoni vaikne heli, mis annab märku saabunud sms-ist, kui oled just kellelegi erilisele sõnumi saatnud. päevitanud keha lõhn. sügislehtedes mängiv kassipoeg. äsjavahetatud puhaste ja värskete linade vahele pugemine. lähedase inimesega lõkke ääres või küünlavalgel istumine, kui vestlusse sugeneb hetkeks meeldiv vaikus. jahedad merelained, mis puudutavad su jalgu soojal suvepäeval. mõne olulise tundmuse või arvamuse väljaütlemine, mille peale su kaaslane nõustuvas äratundmises naerma hakkab.