high-voltage for the heart

itaalia-prantsusmaa
hazir: "hei, nüüd võiks poole tunni pärast kokku saada. ega sul kodus muidu telekat ei ole?"
mina: "ei, kahjuks mitte, aga kui sa tahad mängu vaadata, peaksid tõesti minema, kohtume teine kord."
ta tuleb siiski, ei suuda hoiduda iga hetke järel kella vaatamast, räägib, et on muidugi itaalia poolt, kuna nad lihtsalt mängivad paremini.
mina: "anna andeks et sa nüüd minu pärast mängu vaadata ei saanud."
hazir: "pole hullu, ma püüan teiseks poolajaks koju jõuda."

hélène lõõritab koju jõudes juba ukselt: "wir haben verloren!"
mina: "schade! bist du sehr traurig?"
hélène: "nein, eigentlich ist es egal!"
prantsuse lipud maalisid nad tšikkidega mängu ajaks siiski põsele.

saksamaa-portugal
vaatame mängu campus-suite`i, tudengite lemmik-kohviku ees. poolajal aerutab meie juurde björn, kel on platsi kõige suurem lipp. (taskus on tal norra pass, aga patriotismis teeb sakslastele üldiselt ära)
björn: "seda on väga raske taluda, see on nagu kõrgpinge mu südamele!"

üks reavahe eespool on seltskond vahetusüliõpilasi, kahtlaselt portugallaste moodi. nad on tujutud ja närvilised, vaiksed. vahepeal arutavad omavahel midagi pingsalt. lähevad ära. tulevad tagasi. teise poolaja lõpupoole lähevad ära ja tagasi enam ei tule.

itaalia-hispaania
mina: "roberta, kumb võitis? ma tean et just olid penaltid ja kuulen aknast kellegi juubeldamist.."
roberta: "i don`t know, i`m not watching"
mina: "really? too nervous?"
roberta: "yes. i don`t like elf meters."
mina: "i understand. its a matter of luck."
roberta: "yes. but i think we lost. ;( "