puhta teadvuse voog jooksurajal

et mitte magistritöösse lootusetult ära kaduda, hakkasin jooksmas käima. et saaks vahepeal mõtetele puhkust anda, et töötaks ainult keha. aga mida teevad mõtted sel ajal, kui keha jookseb? tänane näide:
---
nonii, hakkab peale. hinga sisse, hinga välja. väga hea. päris kiire samm vist alguse kohta, äkki peaks aeglasemalt, ah las läheb. ebavajalikud lihased lõdvestada, ei pea käsi nii tugevalt rusikasse suruma, mõtle kui palju energiat kaotsi läheb. põsed ka lõdvaks, väge hea. oot, rulluisutaja. näeb et mu põsed lotendavad nagu olümpiasprinteritel, ei tohi. põselihased trimmi. kas vaatab? ei vaadanudki. liiga hilja tulin, hämar on juba, pimedas tulevad pätid ja ma ei saa inimesi vaadata. nii vähe inimesi on, ei tea kas reede õhtu pärast. peab meelde jätma, mis kell alustasin. jooksen vist kiiremini kui eelmine kord, huvitav kas 10 minutit kiiremini? ei, see on liiga palju, kas 5 minutit? oi, huvitava näoga mees, oh, naeratas! mida nad kõik naeravad, näengi vist tobe välja selle mütsiga. või on endorfiinilaksust sõbralikud? või on jooksuraja komme olla sõbralik kaasmasohhistide vastu? olen siis ka. oot, ei saa, põselihaste liigne töö. huvitav, kas ma hingan palju autode heitgaase sisse? peaks jooksma siis kui autosid pole. öösel kell 4. buss sõidab peatusesse. astuks peale, sõidaks koju. ei saa, kaasliiklejad pöörastaksid mind et lõõtsutan ja olen naljaka mütsiga ja näost punane. kas saaks teha sellise masina, mis talletaks seda energiat, mida siin tasuta toodan? pärast kasutaks kodus elektriks. oo, see nokamütsiga tädi naeratas. tal on vist lihtsalt nii hea meel et saab joosta. või äkki tuli kõrvaklappidest lemmiklaul ja rõõmustas selle peale? kas peaks joostes ööülikooli kuulama hakkama? ei, parem jooksen vaikuses edasi, puhkan mõtteid. see on nagu meditatsioon, 40 minutit rütmilist hingamist ja mõte puhkab. ära mõtle. nagu nike`i reklaamis. kurat see on ikka geniaalne reklaam. hinga sisse, hinga välja, väga hea. oo, maarjamäe loss, vaat mida kõike jooksurajal näeb! tädi teeb kiirkõndi. liiga aeglaselt teeb, ta ei saa sellega mingit koormust, aga vähemalt hingab karget mereõhku. liiga paks kombekas on tal, sellega ei saagi kiiremini kõndida. nonii, mälestusmärk julgetele ja teotahtelistele inimestele, juba tuligi, nii ruttu. huvitav mis kell on, praegu peaks olema pool aega läbi. pööran siit tagasi. mati karmini tehtud. see on väga sümboolne, ma olen ka julge ja teotahteline et siin jooksen, järelikult ei saagi kaugemale minna. võhma jätkub päris hästi, järgmine kord vist jooksen kaugemale. oi kurat, nüüd on tuul vastu, rõvedalt puhub mütsi alt sisse kõrvadesse, kas peaks peapaelaga jooksma hakkama? ei, see näeb naeruväärne välja. kohe hakkavad põlved ka valutama, peab sooja pesu hankima. kas ma tahan pulsikella? võiks ju lasta sünnipäevaks kinkida. kuradi rõvedalt puhub ikka tuul, võibolla ma ei jaksa nüüd lõpuni joosta, puhub mu julgete ja teotahteliste mälestusmärgini tagasi. hingata on raske, tuul puhub vist kogu hapniku suust mööda, oot, võtaks aeglasema sammu. peale sellest vanamehest möödaminemist võtan. see koht oli eelmine kord ka raske, mäletan. nii palju busse sõidab mööda. meri on tõusnud. mõtle kui seal oleks praegu uppuv inimene, ma hüppaks appi, huvitav kas jaksaks kaldale ujuda. jalad ulatavad seal põhja. aga mõtle kui ei ulataks? karjuks, aga raske oleks mõlemaid veepeal hoida ja karjuda. õnneks ei ole kedagi, ei pea hüppama. tahaks sülitada. oot, las see paarike läheb mööda. nii, väga hea. oh, kuhu ma jäingi, kas oli hinga sisse või oli välja, kurat, läkski sassi, no pole hullu, harjun uuesti. pärast peaks midagi sööma, mis ma täna söönud olen, ainult need kaks pirukat ja jogurti. kodus ei ole midagi, oleks pidanud poes käima. saab teha porgandid riisiga. või porgandid makaronidega. okei, lähen statoili. nii, varsti saab tuulevaiksesse kohta, nüüd on juba päris vähe lõpuni, hinga sisse, hinga välja. pätte polegi. nüüd on küll 50 meetrit lõpuni, siis jään seisma ja endorfiin lööb katuse pealt ja jalad tahaks edasi joosta ja siis on korraks tunne nagu väike lennumasin oleks seljas. peab toas kella vaatama, kas jooksin kiiremini kui eelmine kord. oo, see nokamütsiga tädi uuesti. jälle naeratas! nii äge. tal on vist tõesti hea meel et saab siin joosta. nii, finiš. endorfiin. ai sa kurat kui kange...

hamburg-tallinn-hamburg

ostsin juulikuuks lennupiletid eestisse. ei saa tähtsalt sündmuselt puududa ju. need 4-5 päeva mahtusid täpselt mu eksamite vahele ära. tegelikult on tagasi tulles siin kavas vaid otsade kokkutõmbamine ja seejärel kuuajane häng, mille sisustan ma ei tea veel, millega. tshillimisega, tõenäoliselt.