to all the kids who downloaded this song for free

tartu-tallinn buss. esimesed reisijad on istet võtnud, buss ootab väljasõitu. siseneb kriim, umbes 11-aastane tüdruk, käes eesti ekspress. tüdruk peatub minu juures ja ütleb: "kas soovite osta eesti ekspressi?" mina: "ei soovi, aitäh." tema: "a miks sa ei osta?" osutan oma süles olevale tellisele: "mul on raamat." tüdruk veab näole virila ilme, püüab teha hästi nunnut ma-olen-nii-noor-ja-armas-kas-sul-must-kahju-pole poosi ja venitab: "paaaluun osta, see on mul täna viimane!" hakkan selle etenduse peale lõbustatult naerma: "mine metsa, proovi kedagi teist selle strateegiaga ära osta!" tüdruk turtsatab kelmikalt naerma, saades aru, et seekord ta mäng ei toiminud. vahetab muga veel viimase vandeseltslasliku pilgu ja läheb.

selle suve hääl on kajakad, kes päikesetõusul vaikse linna üle võtavad. eile rattaga peolt koju sõites kohtasin narva maanteel liputajat.

puhta teadvuse voog jooksurajal

et mitte magistritöösse lootusetult ära kaduda, hakkasin jooksmas käima. et saaks vahepeal mõtetele puhkust anda, et töötaks ainult keha. aga mida teevad mõtted sel ajal, kui keha jookseb? tänane näide:
---
nonii, hakkab peale. hinga sisse, hinga välja. väga hea. päris kiire samm vist alguse kohta, äkki peaks aeglasemalt, ah las läheb. ebavajalikud lihased lõdvestada, ei pea käsi nii tugevalt rusikasse suruma, mõtle kui palju energiat kaotsi läheb. põsed ka lõdvaks, väge hea. oot, rulluisutaja. näeb et mu põsed lotendavad nagu olümpiasprinteritel, ei tohi. põselihased trimmi. kas vaatab? ei vaadanudki. liiga hilja tulin, hämar on juba, pimedas tulevad pätid ja ma ei saa inimesi vaadata. nii vähe inimesi on, ei tea kas reede õhtu pärast. peab meelde jätma, mis kell alustasin. jooksen vist kiiremini kui eelmine kord, huvitav kas 10 minutit kiiremini? ei, see on liiga palju, kas 5 minutit? oi, huvitava näoga mees, oh, naeratas! mida nad kõik naeravad, näengi vist tobe välja selle mütsiga. või on endorfiinilaksust sõbralikud? või on jooksuraja komme olla sõbralik kaasmasohhistide vastu? olen siis ka. oot, ei saa, põselihaste liigne töö. huvitav, kas ma hingan palju autode heitgaase sisse? peaks jooksma siis kui autosid pole. öösel kell 4. buss sõidab peatusesse. astuks peale, sõidaks koju. ei saa, kaasliiklejad pöörastaksid mind et lõõtsutan ja olen naljaka mütsiga ja näost punane. kas saaks teha sellise masina, mis talletaks seda energiat, mida siin tasuta toodan? pärast kasutaks kodus elektriks. oo, see nokamütsiga tädi naeratas. tal on vist lihtsalt nii hea meel et saab joosta. või äkki tuli kõrvaklappidest lemmiklaul ja rõõmustas selle peale? kas peaks joostes ööülikooli kuulama hakkama? ei, parem jooksen vaikuses edasi, puhkan mõtteid. see on nagu meditatsioon, 40 minutit rütmilist hingamist ja mõte puhkab. ära mõtle. nagu nike`i reklaamis. kurat see on ikka geniaalne reklaam. hinga sisse, hinga välja, väga hea. oo, maarjamäe loss, vaat mida kõike jooksurajal näeb! tädi teeb kiirkõndi. liiga aeglaselt teeb, ta ei saa sellega mingit koormust, aga vähemalt hingab karget mereõhku. liiga paks kombekas on tal, sellega ei saagi kiiremini kõndida. nonii, mälestusmärk julgetele ja teotahtelistele inimestele, juba tuligi, nii ruttu. huvitav mis kell on, praegu peaks olema pool aega läbi. pööran siit tagasi. mati karmini tehtud. see on väga sümboolne, ma olen ka julge ja teotahteline et siin jooksen, järelikult ei saagi kaugemale minna. võhma jätkub päris hästi, järgmine kord vist jooksen kaugemale. oi kurat, nüüd on tuul vastu, rõvedalt puhub mütsi alt sisse kõrvadesse, kas peaks peapaelaga jooksma hakkama? ei, see näeb naeruväärne välja. kohe hakkavad põlved ka valutama, peab sooja pesu hankima. kas ma tahan pulsikella? võiks ju lasta sünnipäevaks kinkida. kuradi rõvedalt puhub ikka tuul, võibolla ma ei jaksa nüüd lõpuni joosta, puhub mu julgete ja teotahteliste mälestusmärgini tagasi. hingata on raske, tuul puhub vist kogu hapniku suust mööda, oot, võtaks aeglasema sammu. peale sellest vanamehest möödaminemist võtan. see koht oli eelmine kord ka raske, mäletan. nii palju busse sõidab mööda. meri on tõusnud. mõtle kui seal oleks praegu uppuv inimene, ma hüppaks appi, huvitav kas jaksaks kaldale ujuda. jalad ulatavad seal põhja. aga mõtle kui ei ulataks? karjuks, aga raske oleks mõlemaid veepeal hoida ja karjuda. õnneks ei ole kedagi, ei pea hüppama. tahaks sülitada. oot, las see paarike läheb mööda. nii, väga hea. oh, kuhu ma jäingi, kas oli hinga sisse või oli välja, kurat, läkski sassi, no pole hullu, harjun uuesti. pärast peaks midagi sööma, mis ma täna söönud olen, ainult need kaks pirukat ja jogurti. kodus ei ole midagi, oleks pidanud poes käima. saab teha porgandid riisiga. või porgandid makaronidega. okei, lähen statoili. nii, varsti saab tuulevaiksesse kohta, nüüd on juba päris vähe lõpuni, hinga sisse, hinga välja. pätte polegi. nüüd on küll 50 meetrit lõpuni, siis jään seisma ja endorfiin lööb katuse pealt ja jalad tahaks edasi joosta ja siis on korraks tunne nagu väike lennumasin oleks seljas. peab toas kella vaatama, kas jooksin kiiremini kui eelmine kord. oo, see nokamütsiga tädi uuesti. jälle naeratas! nii äge. tal on vist tõesti hea meel et saab siin joosta. nii, finiš. endorfiin. ai sa kurat kui kange...

ja metrood laulavad sulle unelaulu

väsind loom jõudis hamburigst tagasi. ehk aitab ka sellest linnast, vähemalt selleks suveks? mitte et linnal midagi viga oleks, oh ei.
külastasin blockbuster-näitust hamburger kunsthalles - ülevaade mark rothko loomingust. oli vist sorokin, kes kirjeldas eri vene kirjanike manustamisest tekkivaid kaife ja leidis lõpuks, et dostojevskit puhtalt panna on bad trip, peaaegu et surmalaks. liiga kange. rothko oli ka liiga kange, võitlesin seal näitusel iiveldusega, vaatamata külastajate tunglemisele, kes asja natuke lahjendasid. ülevoolavasse emotsioonide kirjeldusse laskuda on moodsa aja professionaalsel kunstiteadlasel muidugi lubamatu, eriti sellise vanakooli kunstniku, ameerika ekspressionistide eelkäija puhul (pole ju kontseptuaalne kunstki :P), aga no ei saa küll ta töödest reprode põhjal õiget sotti, ei saa. tüüp ise püüdles oma maalidega religioosse kogemuse tekitamise poole ja ma ütlen, sellised värvilärakad on tõesti karmid, kui sa just värvipime ei ole. näituse ajaleht soovitas minna lähedale, päris pildi ligi, nii pidi õige kogemuse saama. proovisin, aga no see on ka karastatud kunstituristi jaoks liiga karm, nagu puhas viin paljalt, külmalt ja kulistades. psühhedeelne. kui kõrvus orelihelisid kuulma hakkasin, põgenesin hirmunult, tagasi vaatamata.
muidu nagu blockbuster ikka, traditsiooniline ülevaade eri loomeperioodidest ja suur külastajate arv. vähemalt täna seal minuga koos leidus küll hulgim fänne, järjekord oli ukse taga.
lahjendasin hiljem kunstvereinis bojan šarcevic`iga (c-de peal käivad erinevad katused, mida mu klaviatuur ei võimalda), kes oli teinud tavalist, viimasel ajal kah suht levinud "ruumiinstallatsioon käepäraste materjalidega" asja (klaas, puidulaastud, metall, oksaraod), ainult et selle kõik dramaatilise valgusega üles filminud ja suurtes saalides, kuhu kostub metroode müra, omakorda eri-disain-vigur-boksides eksootilise muusika (justkui nagu) saatel välja mänginud. nii, et vaatad ühe video ära, jalutad mööda saale ja otsid, kus järgmine kaamera vaikselt surisema hakkab. mõnus. kaasaegne religioosset kogemust tekitav kunst - erinevalt teise laine avangardist täpselt õige kangusega, magu ei tõmbu kokku, vastupidi - tunned end nagu kala vees, või tudeng loengus, või kodanik suurlinnas.
afterparty`ks oli see blumen ja midagi park, mida triin soovitas, ainult et põõsaste ja purskkaevude asemel eelistasin takseerida treenitud kehaga trikimehi, kes ümberringi istuma sätitud tütarlaste tähelepanu paistel saltosid ja muid surmasõlmi sooritasid. neid tüüpe, või siis nende sõpru, näeb iga kord hamburgis käies. ka mingi suurlinnale omane sümptom, kohandatud riitus. siis väsinud jalul kerge wanderung läbi gay-paraadi järelpeo ning tagasi koju.
mugavalt hamburgi saab nii: buss kieli rongijaama (0,5h), rong hamburgi haubtbahnhofi (1,5h), kohal. soodsalt hamburgi saab nii: buss kieli rongijaama (0,5h), buss hamburgi lennujaama (1,5h), buss nr. 110 metroopeatusse (20 min), metroo hamburgi haubtbahnhofi (20 min). tegin täna soodsa variandi ja olen seetõttu väga palju erinevates liikurites loksunud. magama.
foto on ainus täna hamburgis sooritatud klõps. "saksamaa peab elama, kui ka meie surema peame." "kaduge ära natsi-jamaga!" saksamaa kollektiivne süü strikes back, väsimatult.

kuumalaine

bussis oli üks poiss, kes oli hästi valge ja hästi kõhna ja käitus, nagu tal oleks hästi paha olla. minust möödudes võttis ta toetuseks postist kinni ja ma märkasin ta käevarrel, seal kust veeniverd võetakse, punaseid laike. mõtlesime robertaga, et võibolla on ta lihtsalt raskesti haige ja peab endale iga päev rohtu süstima. pärast istus ta päikese käest ära varjulisemale toolile ja hakkas raamatut lugema. siis ta läks bussist maha, ma loodan et ta jõudis koju ja viskas pikali ja tal hakkas parem.


siin on kuumalaine ja ma olen kaks päeva järjest rannas käinud. täna oleks ujuma ka läinud, aga mul ei ole uikareid, kuidas sa ilma uikariteta ujud, ei uju ju. eile käisime hästi suures ööklubis, mis oli nagu tallinna hollywood, ainult et kolme erineva saali ja muusikaga (kõik halvad) ja teiseks on siinsed naised omavahel kokku leppinud, et nad ei viitsi nii palju aega ja raha nüüd küll oma välimuse alla panna kui eesti hollywoodi-tüdrukud, selline kartelli-kokkulepe nagu. mehed ei pane tähelegi, käivad ja valivad samamoodi.
teeme, et kui käin siin mingites mõttetutes kohtades, siis see on "erasmus experience" ja seega okei. sellistes kohtades tikuvad mulle alati ligi lühikesed poisid. ilmselt lasevad pilgu üle peanuppude ja jäävad pidama seal, kus nupp madalam, siis sõuavad kohale.

homme on siin vaba päev, midagi seoses kummipartide võidusõiduga, ärge küsige. tunnen, et veedan juba liigagi hästi ja muretult aega, tuleb asuda tegudele.
ostsin popkultuuri ajakirja "spex", mis paradoksaalselt näeb palju tõsisem ja süvitsiminevam välja kui mainstream naiste- ja meesteajakirjad, tegelikult muidugi paradoksi ei ole. leidsin sealt mõned kenade kuttide pildid, roberta arvas aga, et ei ole piisavalt.